XLI Ülemaailmse Noortepäeva

KAITSEPÜHAKUD

XLI Ülemaailmse Noortepäeva kaitsepühakud on püha Johannes Paulus II – Ülemaailmse Noortepäeva rajaja, pühad Andreas Kim Taegon ja tema kaaslased – Korea varajase kiriku märtrid, püha Francesca Xavier Cabrini – immigrantide kaitsepühak ja vaeste eest hoolitseja, püha Josephine Bakhita – Sudaani päritolu orduõde ja endine ori, usu eeskuju kannatustes, püha Carlo Acutis – kaasaegne noor pühak, kes kasutas internetti evangeeliumikuulutamise vahendina.

Need eri maailmapaigust ja põlvkondadest pärit pühakud kogesid sõdu, tagakiusamist, ümberasumist, sotsiaalseid raskusi ja oma kaasaegse kultuuri väljakutseid. Nad näitavad meile tõe, armastuse, rahu ja vastupidavuse võimalikkust kaasaja raskustes, olles niimoodi ilus eeskuju tänapäeva noortele.

Kardinal Kevin Farelli, Ilmikute, Perekonna ja Elu Dikasteeriumi juhi sõnul on kaitsepühakutel keskne roll iga Noortepäeva ettevalmistamisel: „Nad kutsuvad noori, noortejuhte ja vaimulikke mõtisklema Jumala kutse anni üle, meie ristimise, preestri-, religioosse ja abielukutsumuse üle, julgustades meid sellele julgelt vastama, järgides Kristust, kes on maailma ära võitnud, nagu eelseisva Noortepäeva teema meile meelde tuletab. Võib-olla aitab nende kaitsepühakute tunnistus kogu maailma noortel, eriti neil, kes seisavad silmitsi raskuste ja tagakiusamisega, näha, et pühadus ei ole kauge ideaal, suunama oma pilgu Kristusele ja vastama julgelt Tema kutsele.“

Püha Johannes Paulus II

(1920-2005)

Mälestuspäev: 22. oktoober

Karol Józef Wojtyła ehk tulevane paavst Johannes Paulus II sündis 18. mail 1920 Poolas, Wadowice linnas. Pärast kooli lõpetamist hakkas ta Jagiellonia ülikoolis filoloogiat ja keeli õppima, töötas vabatahtlikuna ülikooli raamatukogus ning osales mitmete teatritruppide töös ja kirjutas näidendeid. Sel ajal õppis ta ära 15 võõrkeelt. Kui saksa okupatsioonivõimud 1939. aastal ülikooli sulgesid, pidi noor Karol töötama kaevanduses ja keemiatehases.

Teise maailmasõja ajal tundis Karol Wojtyła ära oma preestrikutsumuse, alustas õpinguid põrandaaluses seminaris ning pühitseti 1946. aasta novembris preestriks. Preestrina tegi ta muuhulgas noortetööd. Ta käis tudengitega matkamas, suusatamas, rattaga sõitmas, kajakimatkadel, pidas nendega teoloogilisi arutelusid ja pühitses neile vabaõhu Missasid.

1958. aastal sai Karol Wojtyła Krakovi piiskopiks ning 1978. aastal valiti ta paavstiks. Paavstinimeks võttis ta Johannes Paulus II. Püha Johannes Paulus II oli paavst märkimisväärselt kaua – 27 aastat. Selle aja jooksul tegi ta palju välisreise ning külastas kohti, kus paavstid polnud kunagi käinud. Ta tantsis Aafrikas, naeris koos lastega ja nuttis koos surijatega. Ta armastas noori nii väga, et algatas Ülemaailmse Noortepäeva. Teda tunti paavstina, kes armastas matkata ja suusatada. Ta aitas Ida-Euroopas kommunismi kukutada ning andestas palgamõrvarile, kes talle atentaadi tegi. Ta andis välja palju olulisi dokumente usu kohta ning kirjutas raamatuid ja luuletusi. 2000. aastal, püha Faustina Kowalska kanoniseerimise Missal, seadis ta sisse Jumala halastuse püha.

Püha Johannes Paulus II lahkus siit maailmast 2. aprillil 2005 – Jumala halastuse püha eelõhtul. Talle tuli austust avaldama üle kolme miljoni palveränduri. Püha Johannes Paulus II kuulutati pühakuks 27. aprillil 2014.

Loe rohkem

Pühad Andreas Kim Taegon ja tema kaaslased

(1821-1846)

Mälestuspäev: 20. september

Korea kaitsepühak Andreas Kim Taegon oli esimene Korea päritolu preester. Tema ja veel umbes 10 000 korealast, peamiselt ilmikud, surid märtrisurma, enne kui kristlus 1884. aastal Koreas lubatud usundiks sai.

Korealaste esimesed ristijad olid 16. sajandi jaapani sõdurid. 18. sajandil jõudsid Koreasse mitmed kristlikud tekstid, mis panid kristlusesse pöörduma haritlasi. Korea monarhia, mis nägi kristluses hirmuäratavat koloniseerivat jõudu, püüdis seda vahemikus 1791-1866 mitme vägivaldse tagakiusamisega maha suruda.

Andreas Kim Taegon sündis 21. augustil 1821. Tema vanemad olid konvertiidid ning nii tema isa, vanaisa kui mitu onu pidid usu pärast surema. Selle tagajärjel oli Andrease ema sunnitud ellujäämise nimel kerjama.

Andreas ristiti 15-aastaselt ning suundus seejärel Hiinasse, et seal seminari astuda. Pärast preestrikspühitsemist pöördus ta tagasi Koreasse, et kodumaal evangeeliumi kuulutada. 1846. aastal ta vangistati, teda piinati ning raiuti tal pea maha. Enne hukkamist kirjutas Andreas oma kaaskristlastele: „Me oleme võtnud vastu ristimise, sissepääsu Kirikusse, ja au olla nimetatud kristlasteks. Ent mis kasu on meil sellest, kui oleme kristlased ainult nime ja mitte tegude poolest?“.

Kui paavst Johannes Paulus II 1984. aastal Koread külastas, kanoniseeris ta Andreas Kim Taegoni ja veel 99 Korea märtrit.

Püha Francesca Xavier Cabrini

(1850-1917)

Mälestuspäev: 22. detsember

Francesca Cabrini sündis 15. juulil 1850 Milano lähedal. Ta kasvas üles misjonäride lugudest lummatuna ja tegi otsuse ordusse astuda. Ent nõrga tervise tõttu ei võetud teda vastu Pühima Südame Tütarde kongregatsiooni, kus ta oli õpetajaks õppinud.

1880 asutas Francesca koos seitsme noore naisega Jeesuse Pühima Südame Misjonäride Õdede Instituudi. Ta oli tõeline palvehing, samal ajal aga ka hea organiseerija, kes oskas leida nii annetajaid kui kaastöötajaid. Tema ja tema õed soovisid saada misjonärideks Hiinas; ta külastas Roomat, et kohtuda paavst Leo XIII-ga. Paavst ütles Francescale, et ta peaks minema „mitte itta, vaid läände“ – New Yorki, mitte Hiinasse. Francesca ülesandeks sai aidata Ameerika Ühendriikidesse sisserännanud itaallasi.

1889 oli New York täis vaesust ja kaost ning just sellesse uude maailma astus ema Francesca Cabrini koos oma õdedega. Ta korraldas itaalia immigrantidele katehheesi- ja koolitunde ning hoolitses orbude eest. Suurtele raskustele vaatamata asutas ta koole ja lastekodusid. Varsti hakkas ema Francescale kogu maailmast koolide asutamise palveid tulema. Ta külastas nii Euroopat, Kesk- ja Lõuna-Ameerikat kui Ühendriike, ületades kakskümmend kolm korda Atlandi ookeani ning asutades kuuskümmend seitse kooli, haiglat ja lastekodu.

Francesca Cabrini töötas väsimatult oma elu lõpuni ning lahkus siit maailmast 22. detsembril 1917 Chicagos. 1946 kuulutas paavst Pius XII ta pühakuks ning 1950 nimetati ta immigrantide kaitsepühakuks.

Püha Josephine Bakhita

(1869-1947)

Mälestuspäev: 8. veebruar

Josephine Bakhita sündis umbes 1869 Sudaanis. Josephine’i onu oli hõimupealik ning perekond heal järjel ja nii oli tema lapsepõlv õnnelik ja muretu. Ent kui Josephine oli seitsme aastane, röövisid ta araablastest orjakaupmehed. Röövimisega kaasnenud trauma tõttu unustas tüdruk oma sünninime ning tema vangistajad hakkasid teda irooniliselt Bakhitaks ehk Õnnelikuks kutsuma. Järgmise kaheteistkümne aasta jooksul pidi ta taluma korduvat edasimüümist, vangistust ja julma vägivalda.

1883 müüdi Josephine Itaalia asekonsulile Callisto Legnanile, kes oli eelmistest omanikest palju leebem. Kui Legnanil jõudis kätte aeg Itaaliasse naasta, võttis ta Josephine’i tema anumise peale kaasa. Itaaliasse jõudes kinkis Legnani Josephine’i Michielide perele lapsehoidjaks. Ka sellel perel oli Sudaanis asju ajada ning kord kui Michielid Sudaani reisisid, jäi Josephine Veneetsiasse, Canossa õdede hoole alla. Just seal õppis ta tundma Jumalat ning tundis ära kutse järgida Jeesust.

Kui Michielid naasid, keeldus Josephine õdede juurest lahkumast. Asi jõudis kohtusse, kus Josephine’i kaitseks astusid välja nii Canossa õed kui Veneetsia patriarh. Kohus jõudis otsusele, et kuna Sudaanis oli orjus seaduslikult keelustatud juba enne Josephine’i sündimist, ei saa ta ametlikult ori olla. Esimest korda elus oli Josephine vaba ning võis teha oma eluga, mida tahtis. Ta otsustas jääda Canossa õdede juurde.

9. jaanuaril 1890 sai Josephine ristitud ja kinnitatud ning võttis vastu esimese Armulaua. Ta võttis nimeks Josephine Margaret Fortunata (viimane on tema araabiakeelse nime Bakhita ladina tõlge). Temast sai noviits Canossa õdede juures ning 1896 andis ta lõplikud tõotused. Järgmised 42 aastat töötas ta kloostris koka ja uksehoidjana ning külastas ka teisi kloostreid, kus jutustas oma lugu ning valmistas õdesid ette tööks Aafrikas.

Malbe hääle ja naeratusega võitis Josephine nii koolis õppivate laste kui kohalike elanike südamed. Ta oli õrn ja karismaatiline ning teda kutsuti hellitavalt väikeseks pruuniks õeks. Kord ütles ta: „Olge head, armastage Issandat, palvetage nende eest, kes Teda ei tunne. Kui suur arm on tunda Jumalat!“ Orjastamisest rääkides tunnistas ta, et oli oma röövijaile tänulik, sest kui teda poleks röövitud, poleks ta võibolla kunagi tundma õppinud Kristust ja Tema Kirikut.

Elu viimastel aastatel piinasid Josephine’i valud ning ta sai liikuda ainult ratastoolis, kuid jäi alati rõõmsaks. Kui temalt küsiti, kuidas tal läheb, vastas ta: „Nii nagu Issand soovib.“ 8. veebruaril 1947 lausus Josephine oma viimased sõnad: „Meie Ema, Meie Ema!“ ning suri. Aastal 2000 kuulutas paavst Johannes Paulus II Josephine Bakhita pühakuks.

Püha Carlo Acutis

(1991-2006)

Mälestuspäev: 12. oktoober

Carlo Acutis sündis 3. mail 1991 Londonis, kuid kasvas üles Milanos, kuhu tema perekond paar kuud pärast tema sündimist kolis. Carlo oli kena välimusega ja populaarne poiss, kellele meeldisid loodus, loomad, jalgpall ja videomängud. Ta tundis suurt huvi arvutite vastu ning oli oma ea kohta nii osav programmeerija, et isegi IT-haridusega täiskasvanud pidasid teda arvutigeeniuseks. Internetti pidas Carlo Jumala anniks, mille kaudu saab levitada kristlikke väärtusi. Carlol oli ka erakordne oskus anda tunnistust oma usust ning puudutada teisi oma eeskujuga. Ta tahtis Jeesuse juurde tuua nii palju inimesi kui võimalik, kuulutades evangeeliumi eelkõige oma eluga.

Carlo vanemad ei olnud praktiseerivad katoliiklased, kuid sellest hoolimata oli Carlo juba lapsena väga pühendunud Jumalale. „Minu eluplaan on olla alati ühendatud Jeesusega“. Euharistia oli Carlo elu keskpunkt – ta nimetas seda oma kiirteeks taevasse. Esimese Armulaua võttis Carlo vastu seitsme aastaselt ning sealtpeale käis ta iga päev Missal. Enne ja pärast Missat palvetas ta alati tabernaakli ees ning käis kord nädalas pihil. Carlo armastas väga ka Maarjat ja palvetas iga päev roosipärga. Poja pühendumus mõjutas vanemaid nii palju, et nemadki hakkasid iga päev Missal käima.

Samuti juba lapsepõlvest peale paistis silma Carlo arvutioskus – anne, mida ta kasutas teiste heaks ja usu levitamiseks, näiteks Euharilistele imedele pühendatud kodulehe loomiseks. Carlo tahtis, et rohkem inimesi õpiks Jeesust tundma ja armastama, ning uskus, et internet on selleks hea abivahend.

Carlole meeldisid arvutid ja videomängud, kuid ta ei tahtnud saada nende orjaks. Ta lubas endal videomänge mängida ainult tund aega nädalas ja kasutas internetti ainult hea tegemiseks. Ülejäänud aja pühendas ta teiste inimeste, sealhulgas vaeste aitamisele, spordile ja muusikale.

Septembris 2006 diagnoositi Carlol äge leukeemia. Tema reaktsioon oli märkimisväärne: „Ma ohverdan kõik oma kannatused Issandale paavsti ja Kiriku eest. Ma ei taha minna puhastustulle, vaid otse taevasse.“ Carlo suri 12. oktoobril 2006. Enne surma ütles ta: „Ma suren õnnelikuna, sest ma ei ole raisanud minutitki oma elust asjadele, mis Jumalale ei meeldi.“

Carlo enda palvel maeti ta Assisisse, kust on pärit üks tema lemmikpühak, püha Franciscus. Carlo kanoniseerimisprotsess algas aastal 2013 ning 7. septembril 2025 kuulutas paavst Leo XIV ta pühakuks.

„Noored, ärge kartke olla pühad! Lennake kõrgelt, olge nende seas, kelle eesmärgid on väärilised Jumala poegadele ja tütardele. Andke Jumalale au oma eluga! “

– Püha Johannes Paulus II –

Seouli Noortepäevani on jäänud:

0Days