Uskumatu, aga tõsi – oleme õnnelikult Lissabonis! Meil on hea meel, sest sõit ja majutumine läks võrdlemisi sujuvalt, aga meil oli väga kahju jätta hüvasti oma uute sõprade ja pereliikmetega Olivalis. Nüüd aga ootab meid ees reisi põnevaim osa ja põnevust on see meile pakkunud juba tänagi…
Hommikul pakkisime Olivalis asjad kokku ja sõitsime Neitsi Maarja kirikusse (Nossa Senhora dos Remedios), kus pühitsesime eestikeelse Missa ühes oma portugali sõpradega. Laulsime ja palvetasime veel üheskoos nii eesti kui portugali keeles. See oli eriti liigutav. Me igatseme neid juba praegu!
Pärast Missat võtsime hetke, et üksteist selle koosveedetud aja eest tänada. See aga osutus oodatust raskemaks, sest nutt kippus vägisi kurku ja pisarad voolasid mööda põski alla. Kuid ei, need ei olnud kurbuse pisarad, vaid õnne- ja tänupisarad (okei, natuke ikka lahkumisvalu pisarad ka…). Oleme sel nädalal nende inimeste kaudu kogenud Jumala armastust väga erilisel viisil ja see täidab südame rohkem kui miski muu. See armastuse osadus ongi juba nagu taevariigi eelaimdus ja loob õndsa tunde. Kui olime neile kodust kaasa võetud kingitused üle andnud ja nemad meilegi omalt poolt pakikese andnud, laulsime neile tänutäheks laulu „Mu rõõm on lõputu“… õigemini püüdsime kuidagi laulda….
Seejärel oli veel palju kallistusi ja põsesuudlusi ja pisaraid ja häid sõnu ning oligi aeg autosse istuda. Sandra (kes oli meile sel nädalal ema eest) hoolitses veel selle eest, et meil oleks kaasas kõike, mida me vajame, sealhulgas päikesekreemi ja päevitusjärgset põletusi ravivat kreemi jne. Tahaksime ka siin eriliselt tänada kõiki portugallasi, kes selle nädala jaoks nii palju vaeva nägid ja meie eest nii hästi hoolitsesid. Eriline tänu Lindale, Christianale, Sandrale ja vabatahtlikele, kes meiega koos „rantšos“ ööbisid ja sealolemise nii mugavaks tegid!
Seejärel algas teekond Lissaboni poole! Kolm ja pool tundi bussisõitu ja olimegi kohal. Infopunktis tegime check-ini ja siis tõid vabatahtlikud meid ööbimiskohta. Lissabonis on palavam kui Portos ja keskpäeval kohvritega mööda linna ringi kolada on paras väljakutse…! Kohale jõudes selgus, et ööbime koolimajas, ning et me magame ühes suures saalis (võimlas) veel umbes saja teise inimesega… Peab ütlema, et me kõik lootsime midagi muud, aga oleme ennast nüüdseks juba sisse seadnud ja tunneme end hästi! Pealegi, tuletame meelde, et Jeesusel polnud ka paika, kuhu oma pea panna, ja seda sageli päris otseses mõttes. Ja kus võis ööbida meie Ema teel Eliisabeti juurde? Me ei tea seda, aga oleme kindlad, et meil on mugavam!
Õhtupoolikul tutvusime ümbruskonnaga, käisime mõnes poes ja kirikus ning sõime õhtusöögiks kuulsat Dominos pitsat.
Päeva lõpetasime palvusega aias. Eks näis, kas ja kuidas me magada saame. Põnev on meil igal juhul!
