Tänane päev algas üllatusega – meie kallid vabatahtlikud soovisid enne hommikusööki sõna saada ja kinkisid meile väikese Fatima Jumalaema kuju, millel on kujutatud ka kolme last, kellele Neitsi Maarja end pisut enam kui sada aastat tagasi Fatimas ilmutas.
Nad mõtlevad siin tõesti iga viimase asja peale!
Hommik oli täna juba vaiksemavõitu – varased tõusmised ja intensiivsed päevad teevad oma töö. Aga lõunaks on kõigi energiatase kuidagi müstiliselt taastunud ja meeleolu on jätkuvalt suurepärane!
Hommikuti auto peale istudes ei tea me kunagi päris täpselt, kuhu seekord minek on või mis meid ees ootab. Täna viidi meid Olivali naaberkülasse Sandimi hommikupalvusele, mis toimus vabas õhtus. Hommikupalvused ja Missad on meil tavaliselt koos poolakate ja hispaanlastega. Seekord oli Isabella kord üht lugemist lugeda. Pärast hommikupalvust viidi meid kohalikule matkarajale kõndima – rada oli ilus ja ilm pilvealune, nii et saime mõnusasti looduses aega veeta! Eestlased olid alati teistest tükk maad ees… Rännaku lõpuks jõudsime tagasi sinna, kus olime teekonda alustanud ja seal ootas meid ees kaetud piknikulaud! Kõik riigid laulsid kordamööda oma söögilaule ja siis saime pisut keha kinnitada ja omavahel suhelda.
Lõuna paiku viidi meid Portosse. Kondasime pisut linnas ja seejärel hakkasime söögikohta otsima. Noored olid veendunud, et nad ei taha enam rämpstoitu süüa, mistõttu tuli kõmpida kaugemale, et leida üles üks konkreetne traditsiooniline portugali restoran, mis võimaldab talongide eest süüa saada. Teekond oli ülesmäge ja väsitas meid päris ära. Kohale jõudes leidsime eest pika järjekorra (nagu tavaliselt), kuid see ei liikunud üldse. Et meil polnud enam mõtet tagasi pöörduda, otsustasime ootama jääda. Veetsime kaks ja pool tundi ukse taga oodates ja sedagi oli vähem kui oleks võinud olla, sest lõpuks otsustasime toidu kaasa võtta (sellega läks samuti aega). Pärast seda kogemust on kõik nõus uuesti kiirtoitu sööma… Kuid ootamine võimaldas taas kohtuda uute inimestega, kellele õpetasime eesti rahvatantse!
Siis oli vaba aega linnas kondamiseks. Osad meist läksid kontserdile tantsima ja pääsesid suisa meie lipuga lavale!! Mõned läksid Taize palvusele ja kirikuid külastama.
Siis sõideti jälle autodega Olivali. Portugallased on täiesti uskumatud logistikud – nad suudavad sõidutada meid kõiki ja seejuures pidada järge, kui palju bussikesi ja juhte on vaja (kusjuures inimesed teevad seda kõike ju oma töö kõrvalt) ja kui palju meid peale mahub jne… Nad on super!
Siis oli missa Neitsi Maarja kirikus, misjärel tulime „koju“. Ööbimiskohas ootas meid ees eriti eriline õhtusöök – sõime traditsioonilist portugali rooga Francesinhat. See on võileib, milles pannakse saiade vahele korraga liha, vorsti ja sinki ning metsikult juustu ja see kõik valatakse üle tomati-õlle kastmega, peale pannakse ka muna! Kõrvale serveeriti friikartuleid. Ja ooo kui suurepärane see oli! Seda oli nii palju, et murdis meist tugevamadki maha… Milline pidusöök!
Õhtupalvuse pidasime seekord koos portugallastega(keda oli isegi rohkem kui meid…). Laulsime, jagasime seda, mille eest oleme Jumalale tänulikud ja lugesime eesti ja portugali keeles roosipärga. Kui ilus! Oh, oli see vast päev!
