„Maarja asus teele ja ruttas…“
Inspireerituna Neitsi Maarja eeskujust ja 2023. aasta Ülemaailmse Noortepäeva juhtlausest, asusid eile, 24. juulil Maarjamaa noored palverändurid rutuga teele Portugali poole. 17-liikmeline reisiseltskond alustas oma teekonda Tallinna lennujaamas, kust võeti suund esmalt Frankfurti ja hiljem juba Lissaboni poole.
Lissabonis maandusime kohaliku aja järgi kell 22.30. Esialgne plaan nägi ette, et veedame öö Lissaboni rongijaamas, kuid et Portugali ametühingud otsustasid neil päevil streikima asuda, ootas meid lennujaamas buss, mille leidmine võttis omajagu aega, kuid mis meid ometi pärast pea neljatunnist sõitu õnnelikult Porto lähistele sõidutas. Bussis lugesime roosipärga ja püüdsime siis pisut magada (see küll hästi ei õnnestunud…). Varahommikul ootasid meid rõõmsad kohalikud vabatahtlikud, kes pakkusid meile pisut kehakinnitust ja tutvustasid majakest (suurt saali abiruumidega), mida saame järgneva nädala jooksul koduks kutsuda.
Kogudus, kes meid vastu võtab ja meie eest hoolt kannab, asub Olivalis – väikeses asulas umbes 20km kaugusel Porto linnast. Porto piiskopkonnas veedame nädalakese enne Noortepäeva põhisündmusi; kohtume noortega nii siit kui mujalt maailmast ja tutvume kohaliku kultuuriga. Siinsed portugallased on meie vastuvõtmiseks väga palju tööd teinud! Meiega tegeleb kümneid noori, kes hoolitsevad hommikust õhtuni meie vajaduste eest ja organiseerivad tegevusi. Ja on terve meeskond külaelanikke, kes meid oma autodega mööda kitsaid käänulisi mägiteid ühest kohast teise sõidutavad. Kõik on seni olnud väga hästi korraldatud ja siinsed inimesed on tõeliselt südamlikud ja suuremeelsed. Tunneme end väga armastatuna! Esimene päev algas rahulikult: magasime end välja, sõime hommikust, misjärel viisid vabatahtlikud meid ümbruskonnaga tutvuma. Pidime tegema tunniajase jalutuskäigu, aga oma üllatuseks jõudsime tagasi alles õhtul! Kõigepealt saime oma silmaga näha ja oma varbaga katsuda Atlandi ookeani. Ujuda küll ei saanud, sest ookeanivesi on midagi muud kui Eestimaa suvine järvevesi (vesi oli jääkülm!), aga veetsime seal mõnusasti aega!
Seejärel viidi meid lõunale kohalikku restorani, mis vabatahtlike sõnul olevat parim siin piirkonnas! Oli tõesti maitsev! Pärast lõunat sõidutati meid väikesesse farmi, mida peab vahva talunik Joaquim. Hobusesõbrad veetsid seal õhtu hobustega tegeledes ja nendega ratsutades, teised aga tegid Joaquimi juhatamisel tutvust teiste loomadega, kellest väiksemad oleksid mõned meie tüdrukud meeleldi endale kotti pistnud ja endaga kaasa võtnud… Kõik nautisid väga ja saime palju häid emotsioone!
Õhtupooliku lõpetuseks mängisime Alice’i eestvedamisel kohalikke mänge, mis meilegi lapsepõlvest tuttavad (nt pimesikk ja kotijooks jne). Meil oli väga lõbus! Kogu päev oli väga meeleolukas ja autosse istudes tundsid kõik meeldivat rammestust ja patsutasid oma päikesest paitatud põski.
Olivalis ootas meid ees rikkalik, südamega tehtud õhtusöök, mille valmistamisel osales vist küll pool küla…! Inimesed on siin tõesti väga külalislahked!
Päeva lõpetasime kauaoodatud Missaga. Missa järel saime kätte oma Porto päevade kaelakaardid, toidutalongid ja transpordikaardi ja muu vajaliku. Kabeli kõrval asub hingematva vaatega terrass, kus lihtsalt pidi laulma kiituslaule Jumalale ja meie Emale, Neitsi Maarjale! Sest oo kui tänulikud me oleme! 🙂
Päeva lõpuks lugesime koos roosipärga ja vahetasime päevamuljeid. Kuid sellega asi muidugi ei lõppenud – rõõmsatel palveränduritel oli veel jaksu lauamänge mängida! Eks näis, kuidas homme jaksu jagub…
Palvetame siin muidugi hoolega Eesti eest ja loodame, et hoiate meid jätkuvalt oma palves!