Meie teine täispäev Lissabonis algas uimaselt. Oleme juba väsinud ja hommikune käimasaamine võtab aega.
Pärast hommikusööki ja hommikupalvust sõitsime kesklinna, et seal veel pisut ringi vaadata. Isabella viisime aga Eduardo VII väljakule lipukandjate proovi, kus juba homme toimub Noortepäeva suurejooneline avatseremoonia koos paavst Franciscusega. Isabellal on au sel sündmusel laval Eesti lippu kanda. Selleks pidi ta täna neli tundi päikese käes proovis olema… Kangelane!
Linnas jalutades sattusime kirikusse, kus oli parasjagu algamas prantsuskeelne Missa. Otsustasime Missale jääda ja olime selle juhuse üle väga õnnelikud.
Pärast Missat otsisime söögikoha (see on siin alati keeruline ettevõtmine) ja hiljem saime kokku Isabellaga. Üheskoos läksime metroo peale ja sealt edasi rongi peale, mis viis meid kesklinnast eemale, parki, kuhu Noortepäevade ajaks kerkis Rõõmu Linn. Rõõmu Linn on paik, kus tunneme rõõmu kahest asjast, mis elus üldse suurimat rõõmu annavad: Jumala Halastus ja kutsumus, mille Jumal on igaühele meist andnud, sest Ta armastab meid.
Rõõmu Linna on üles seatud 150 pihitooli, et iga palverändur, kes seda soovib, saaks vastu võtta pihisakramenti talle sobivas keeles ja kogeda sügavat rõõmu, mida üksnes Jumala halastav armastus anda suudab. Meie noortegrupp võttis sellest võimalusest viimast!
Samuti on Rõõmu Linna oma telgi üles seadnud erinevad katoliku kiriku institutsioonid ja kongregatsioonid, millega on võimalik Kustumuste Laadal tutvuda ja nende vaimsuse või tegevuse kohta rohkem teada saada. Kutsumus on igaühel meist, aga see tuleb oma südame sügavusest üles leida. Kutsumuste Laat on mõeldud meid selles aitama. Uurisime hoolega!
Samuti oli Rõõmu Linnas võimalik kuulata kontserte ja kõnesid kõiksugu teemadel, mis noori kõnetada võiksid.
Rõõmu Linn oli üks vägev koht! Sinna saamine oli aga täielik õudusunenägu: metroo ja rong olid paksult rahvast täis, oli kohutavalt palav ja õhku vähe. Ka hommikupoolik linnas oli olnud päris kurnav, nii et väljakule jõudes oli mõnel meist päris paha olla ja võtsime aega puhkamiseks.
Hiljem oli meil Rõõmu Linnas aga väga tore – näha Kirikut kogu tema vaimses rikkuses ja mitmekesisuses! Imeline!
Õhtusöögi leidmine on alati keeruline ja otsustasime süüa sealsamas. Meil tuli pikalt järjekorras seista, aga süüa me saime. Ühel meist hakkas aga õhtu lõpuks nii halb, et pöördusime igaks juhuks meditsiinipunkti. Õnneks saime sealt ruttu tulema ja koju puhkama. Selline päike ja kuumus pole naljaasi, eriti kui seljataga on juba rohkem kui nädalajagu seiklusi suures rahvamassis. Püüame nüüd magada, et jaksu jaguks ka viimasteks, kõige olulisemateks päevadeks. Juba homme kohtume paavst Franciscusega!!!
