Täna on üks tore päev – see on Brigitta sünnipäev! Meie armas Brigitta sai täna 17-aastaseks! Palju-palju õnne!
Sünnipäevahommikul õnnitlesime Brigittat hommikusöögil. Sõbrannad olid talle eile ostnud tiaara ja kauni lindi ning olime hankinud ka koogikese ühes küünaldega. Laulsime talle ja läksime hommikust sööma.
Hommikusöök polnud siiski eriti pidulik, vaid pigem üsna askeetlik palveränduri eine. Aga asi seegi!
Pärast hommikusööki sõitsime metrooga Lissaboni südalinna. Linn on muidugi rahvast puupüsti täis ja ainus võimalus grupis liikuda on end üksteise külge haakides. Liikumine on üsna aeganõudev ja Lissaboni südalinna tänavad on künklikud – tuleb muudkui mäest üles ja siis jälle alla kõmpida. Sellegipoolest oli ilus külastada Lissaboni katedraali ja saime külastada ka seal kõrval asuvat püha Antoniuse kirikut, mille all on püha Antoniuse sünnikodu.
Siis oli aeg lõunapausiks ja Tiina sai teha pilti Botswana nunnadega – meie ja Botswana lipul on samad värvid! Ja teel kohtusime veel kahe sünnipäevalapsega!
Pärast lõunat olime registreeritud ühes kirikus Pühima Sakramendi adoratsiooni läbi viima. Iga registreerunud riik pidi tunnikese Pühima Sakramendi ees laulma ja mõtisklusi lugema. Laulsime mitmeid ilusaid laule ja lugesime tublisti lugemisi. Mitte et see oleks oluline, aga pärast saime kiita, et palvus ja laulmine oli olnud väga ilus. 🙂
Palvuse järel oli aeg asuda teele Eduardo VII pargi poole, kus toimus Noortepäeva pidulik avamissa. Läksime oma arust päris vara, aga hiljem selgus, et edaspidi peame suurüritustele veel varem minema, et rahulikult liikuda ja head kohad saada. Metroo ja tänavad olid rahvast paksult täis ja olukord oli üsna kaootiline.
Siiski oli selles ka midagi ülirõõmustavat! Nimelt kohtasime metroopeatuses juhuslikult meie Porto sõpru! Raske on kirjeldada seda rõõmu, millega kogu metroo sel hetkel täitus – kiljumine ja kallistamine jne jne! Ja tegime suure ühispildi ka!
Avamissale jõudsime ainult umbes poolteist tundi varem, sest pargi lähedal asuvad metroopeatused olid turvalisuse tõttu suletud. Siis saime veel kõmpida ja ühes massiga „vooluga kaasa minna“. Vaiksetele eestlastele on see laulmine ja karjumine üsna väsitav, aga hoidsime ka ise tuju üleval! Kohale jõudes oli meie sektor juba väga täis, aga pressisime end kuhugi, kust oli ka altarit näha. Paavsti avamissal veel ei olnud. Missa oli väga ilus ja pidulik, ehkki portugali keeles ja jutlusest me aru ei saanud. Ehk leiame hiljem tõlke!
Pärast Missat tuli ühes selle massiga kuidagi koju jõuda. See osutus üsna keeruliseks ettevõtmiseks. Kõigepealt tuli leida üles meie preestrid, kes olid altarile lähemal, sest nad pühitsesid ka Missat. Metrood olid pungil täis ja järjekorrad peatustes väga pikad, nii et otsustasime minna jala. Poolel teel pressisime end siiski bussi peale ja saime kenasti oma kodukanti.
Kell oli juba väga palju, kuid olime veel söömata. Õnneks on meie kodu lähedal Dominos pitsa kaua avatud ja pitsa sobib alati! Saime süüa! Ja läksime kohe koju ja magama. Oli see vast pikk päev!
