TUNNISTUSED
Noortepäev osalenute pilgu läbi
Portugal ja Rooma
Minul on siiani üks Noortepäeva kogemus Portugalis ning Roomas üsna sarnase ürituse kogemus juubeliaasta puhul. Mõlemad on olnud tohutult ülevad ja erilised kogemused. Portugalis olin oma esimesel suvel katoliiklasena ja tagasi mõeldes ei meenu mulle üldsegi raskused, millest läbi läksime, ehkki neid oli päris mitu. Esimest korda nägin sellist tohutut rahvamassi, kellega kaasa liikuda, kogu linn oli nagu üks hiiglaslik laagriplats erinevate gruppide, tühjade veepudelite ja kõikvõimalike riigilippudega. Omavahel vaatasime alati, kes kõige rohkem lippe tunneb, sest neid oli seal selliseid, mida kohtab üliharva. Kõike, mis selle reisiga seostub, tahaks kirjeldada ülivõrdes. Palvused, kontserdid, missad, vigiilia ja inimesed tekitasid nii palju emotsioone ja liigutasid, et hoolimata küllaltki kehvast unest, kiirtoidust ja pikkadest rännakutest läbi linna oli alati energiat, et uut avastada, inimestega suhelda ja rõõmustada. Mind vaimustas, kui rikas on katoliku kirik, kui paljudel viisidel saab palvetada, näiteks ristiteed tantsuetenduse kaudu. Oli liigutav näha noori, kes said paavstile lähedale, keda õnnistati, kelle lugusid räägiti ning kuidas igal pool oli hästi palju armastust ja rõõmu. Rooma kogemus oli sarnane, paavsti nägime seal veel rohkem ja veel lähemalt ning tema armastav pilk nii paljudelt üritustelt on mul siiani meeles. Lisaks veel kõik need basiilikad ja katedraalid, mis olid nii võrratud, et sõnadega pole võimalik kirjeldada. On veel palju põhjuseid, miks Noortepäev on tõeliselt erakordne, eriti inimeste tõttu, kellega seal kohtuda võib, ning kui vähegi võimalik, soovitan kindlasti sellest osa võtta!
Marta (Lissabon 2023, Rooma 2025)
Tema – ehk mälestusi paavstist juubeliaasta Noortepäeval
Oli olnud pikk päev. Peetruse väljakul oli palju rahvast ning just oli lõppenud missa. Osad istusid äärekividel ja kellel ruumipuuduse pärast seda privileegi polnud, seisid veel viimseid jõuvarusid kokku hoides. Me ootasime. Kes järgnevat söögikorda, kes külma dušši pärast palavat päeva, kuid meie istusime vaikides ning kuulasime väsinud rahvasumma rõõmsat suminat. Siis aga kuuldus kuskilt, et kohe jõuab meieni paavst. Kuulsime, kuidas kuskil kaugel, meist eemal inimesed hakkasid hõiskama ja juubeldama. Oli kuulda rõõmsaid lapselikke hüüdeid „Papa! Papa!“. Järsku hakkasid inimesed elavnema. Sõna kandus edasi – kohe tuleb paavst! Inimesed tõusid äärekividelt püsti, lausa kikivarvukile, et midagigi rahvasummade vahelt näha. Kas ta on juba tulnud? On ta juba siin? Osad ronisid pinkidele, osad majade kõrgendikele, inimesed tulid akendele – kõik selleks, et paavsti näha. Hõiskamised ja juubeldamised jõudsid aina lähemale. Ja järsku seal ta oli. Meie paavst. Meie isa. Nägime, kuidas tema valge rüü meist mööda vuhises, saadetud kõige rõõmsamatest hõigetest ja hüüdeist „Papa! Papa!“. Kõik lehvitasid oma lippe ja ma nägin, kui palju armastust täis olid tema silmad. Kuidas ta kõigile naeratades lehvitas. Ja ma lehvitasin vastu. Ta oli nõnda lähedal. Siis ta aga peatus. Täpselt meie kõrval. Ta vaatas kellelegi minu kõrval otsa ja vahetas temaga paar sõna ning tegi ühe kerge liigutuse. Ta tegi ristimärgi. Tema kohal. Otse minu kõrval. Ma ju teadsin, et ta ei õnnistanud konkreetselt mind, ent siiski lõpetasin kohe lehvitamise ning lõin endalegi ette ristimärgi.
Esimest korda elus nägin ma paavsti. Tema ei teadnud mind ega mina teda. Kuid selleks lühikeseks hetkeks tundus, et olen õiges kohas. Et tema on hetkel kõige lähemal Jumalale. Ja mina Temale. Lahkudes Peetruse väljakult hüppasime korraks läbi ühest kirikust, et palvetada. Ma põlvitasin tabernaakli ette ja teadsin, et tahan palvetada paavsti eest. Kuid sel hetkel olin liiga hämmingus, et formuleerida ühtegi konkreetset lauset. Selle eest aga tulid mu pähe luuleread.
Sel hele-sumedal õhtul
kui rahvamass – hullunud, väsind –
Püha Peetruse väljakul
kõik koos kord ilmutust nägid.
Need kauged üksikud rändajad
ja tema palgesse uskujad,
tol õhtul, kui uskuda võis,
nende ränd neid kokku siis tõi.
Ent kuskilt kuuldus siis,
et kohe saabub tema
ja rahvamass hullunult viis
end tänavail vaatama.
Enne kui valget vuhises,
ei kannatand oodata üha.
Siis tuli. Ja kuulsin ma südames –
see tema on tõesti vist püha.
Reti (Rooma 2025)
Pärast suurepäraseid elamusi ja muljeid oli mul esialgu väga raske naasta igapäevaellu. Ma ei suutnud leppida reaalsusega, sest kõik oli endine, kuid mina olin muutunud.
Otsus osaleda Noortepäevadel ei tulnud kergelt, sest mind takistasid hirm ja “mõistlikud” põhjused mitte osaleda. Õnneks ma ei lasknud seda ainukordset võimalust käest. Olen seda juba oma lähedastele öelnud ja ma ei väsi kordamast, et see palverännak oli ilusamaid kogemusi… mu elus. Mäletan, et kui ma Tartus bussilt maha astusin, olin väsinud, kuid täis rõõmu, valgust ja rahu. Peagi tajusin ehmatuse ja kurbusega, et siinne õhkkond on palju jahedam ja vaoshoitum.
Jään igatsema Poolat ning sealseid avatuid, lahkeid ja rõõmsaid inimesi. Imetlen ja austan poolakate igapäevast elu kristluses. Tundsin end seal väga turvaliselt ja vabalt.
Ma tahaks tänada kõiki oma reisikaaslasi! Mul oli väga hea meel, et mind ümbritsesid lahked, kannatlikud, andekad ja väga heade südametega inimesed 🙂
Maris (Krakov 2016)
Käisime Noortepäeval Portugalis ja olime seal kaks nädalat. Esimese nädala olime Olivalis ja teise Lissabonis. Esimene nädal ööbisime rahvamaja laadses kohas ja sealsed inimesed hoolitsesid meie söögi ja transpordi eest. Viisid meid missadele ja kõikjale, kus oli vaja. Samuti külastasime ka Portot paar korda, mis oli väga suur ja ilus ja kus oli veel paljudest riikidest noori, kellega sai tutvusi luua. Portos olid ka kontserdilaadsed üritused, mis olid päris vägevad.
Teisel nädalal ööbides Lissabonis, magasime koolimajas, tüdrukud magasid võimlas ja poisid klassiruumides. Meie ruumis olid ameeriklased, kellega enamustest magasime rõdul, kuna oli jahedam. Ameeriklastega käisime vabal ajal pitsat söömas ja rääkisime Ameerikast ja Eestist ja katoliiklusest meie riikides. Samuti ka, kuidas noored Ameerikas ja Eestis oma aega sisustavad ja millised kohad seal on. Ütleme nii, et nalja sai tohutult. Ka käisime paljudes kirikutes seal ja viimaks käisime paavsti missal, kuhu oli 10km jalgsirännak. See kõlas hullemalt, kui tegelt oli, ja mulle väga meeldis see jalutamine, kuna sai rohkem ühtsemaks. Paavsti vigiilial said Johanna ja Tiina VIP piletid, aga kuna üks täiskasvanu pidi jääma noortega, siis andis Tiina oma VIP pileti mulle ja saime Johannaga suhteliselt lähedalt adoratsiooni ja vigiiliat nautida. Kõige vägevam minu jaoks oli see, et kui oli vigiilia ja oli vaikuse aeg, siis kõik inimesed olid nagu üks inimene vaikuses ja seistes ja põlvitades. Peale seda üritasime Johannaga tagasi teiste juurde minna, aga algselt see ei õnnestunud ja pidime paar tundi magama seal, kus sai aluseks ainult mingisugune lina või tekilaadne riie. Ma ei tea, kas Johanna sai magada, aga ma vaatasin enamasti seal ringi, kuidas teised laulsid. Peale paari tundi puhkamist hakkasime tagasi teiste juurde minema. Natuke oli raskusi nende leidmisega, kuna seal oli nii palju inimesi, aga tänu sellele leidsime, et mingid tüdrukud olid meie ees kõndides rääkinud eesti keelt ja nad juhatasid meid sinna, kus kõik magasid. Hommikul ärgates pidasime missa ära ja kõndisime tagasi ööbimiskohta.
Tagasi lennates oli vahepeatus Saksamaal, aga kuna meie lennuk hilines, läksid meie kohvrid Eestisse ja meie jäime Saksamaale üheks ööks ühte hotelli ööbima. Ma magasin koos Daniiliga ühes toas algselt, aga ta tahtis oma sokke pesta ja kuna ma ei suutnud sokihaisule vastu panna, läksin oma padja ja tekiga Ingeri ja Pauliine ukse taha ja magasin nende vannitoa vannis. See oli üks elu parimaid unesid, mis mul olnud on. Järgmisel päeval läksime lennujaama ja lendasime tagasi kodumaale.
Marcus (Lissabon 2023)
Eesti noored Noortepäeval
Lissabon 2023
Krakov 2016