PAAVST FRANCISCUSE KÕNE

Armsad vennad ja õed, tere õhtust!

Täna kõnnite te koos Jeesusega. Jeesus on Tee ja me kõnnime koos temaga, sest tema ise võttis ette teekonna. Kui Jeesus oli koos meiega, siis ta kõndis. Ta kõndis ringi, tehes terveks haigeid, hoolitsedes vaeste eest, tehes õigluse tegusid. Kõndides ta jutlustas ja õpetas. Jeesus kõndis. Kuid teekond, mis on meil kõige sügavamalt südames, on Kolgata tee, ristitee. Ja täna käime me palves uuesti läbi ristitee peatused. Me näeme Jeesust mööda minemas ja kõnnime koos temaga.

Jeesuse teekond on see: Jumal, kes tuleb välja enda juurest, et kõndida meie kõrval. Missal kuuleme sageli, et Sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Kas te mäletate? Sõna sai inimeseks ja kõndis meie kõrval; ja ta teeb seda armastusest, armastusest. Rist, mis on kohal igal Noortepäeval, on selle teekonna pilt. Rist on suurim märk suurimast armastusest, armastusest, millega Jeesus meie elusid emmata tahab. Meie elusid? Jah! Teie elusid, teist igaühe elu, meist igaühe elu. Jeesus kõnnib meie pärast. Me kõik peame seda ütlema: „Jeesus võtab selle teekonna ette minu pärast, selleks, et anda oma elu minu eest.“ Ja mitte kellelgi pole suuremat armastust kui neil, kes annavad oma elu sõprade eest, neil, kes annavad oma elu teiste eest. Pidage seda meeles: mitte kellelgi pole suuremat armastust kui neil, kes annavad oma elu. Jeesus õpetas meile seda; ja seepärast, kui vaatame ristilöödud Kristust, näeme valust ja raskusest hoolimata, kui ilus on armastus, mis annab oma elu meist igaühe eest. Üks väga pühendunud usklik ütles kord midagi, mis mind sügavalt vapustas: „Issand, kui ma mõtisklen sinu kohutava kannatuse üle, avastan, et suudan uskuda armastusse.“ Issand, kui ma mõtisklen sinu kohutava kannatuse üle, avastan, et suudan uskuda armastusse.

Jeesus kõnnib edasi, kuid ta loodab midagi: ta igatseb meie seltskonda, ta loodab, et pöörame oma pilgud tema poole. Võibolla loodab ta avada minu hinge aknad, sinu hinge aknad, meist igaühe hinge aknad. Kui kohutavad on need enesekesksed hinged, kes külvavad ja naeratavad ainult iseenda jaoks. See on mõttetu! Ometi kõnnib Jeesus edasi, väljendades oma lootust armastuse ja õrnusega, et meid lohutada, et kuivatada meie elu pisarad.

Ma küsin teilt nüüd ühe küsimuse, aga palun ärge vastake sellele kõva häälega; vastake igaüks enda sees. Kas te nutate mõnikord? Kas teie elus on asju, mis teid nutma ajavad? Me kõik oleme oma elus nutnud ja nutame veelgi. Ja Jeesus on selles koos meiega, ta nutab koos meiega, sest ta on koos meiega nendes pimedates paikades, mis meid nutma ajavad.

Jagagem nüüd vaikusehetke ajal Jeesusega seda, mis meid meie elus nutma ajab; öelgem talle seda nüüd, vaikuses…

Jeesus kuivatab meie pisarad oma õrnusega. Jeesus tahab leevendada meie üksindust oma lähedusega. Üksinduse hetked on küll kurvad, kuid Jeesus on seal; ta tahab seda üksindust leevendada. Jeesus tahab vaigistada meie hirmud, teie hirmud, minu hirmud; ta tahab vaigistada need sügavad hirmud oma lohutusega. Ta tahab ka julgustada meid võtma armastamise riski. Tõesti, te teate seda hästi, paremini kui mina, et armastamine on riskantne. Me peame võtma armastamise riski. See on küll risk, kuid see on risk, mis on väärt võtmist, ja Jeesus on koos meiega, kui seda teeme. Ta on alati koos meiega, ta kõnnib alati koos meiega. Läbi kogu meie elu on ta alati meie kõrval.

Ma ei taha enam palju rohkem öelda. Täna rändame koos Jeesusega mööda tema kannatuse teed, mööda meie murede teed, meie üksinduse teed.

Mõelgem nüüd veel ühe vaikusehetke ajal meie endi kannatustele, meie endi muredele, meie endi nõrkustele. Ärge kartke, lihtsalt mõelge nendele. Ja mõelge sellele, et meie hinged igatsevad taaskord särada…

Ja Jeesus rändab Ristini, sureb Ristil, et meie hinged võiksid särada. Aamen.