Täna oli meie viimane täispikk päev Porto piiskopkonnas ja juba homme hommikul alustame teed Lissaboni poole.
Eile jõudsime voodisse umbes kell 2 öösel, mistõttu saime tänast päeva pisut hiljem alustada.
Pärast hommikusööki viidi meid vaatama üht pisikest, aga väga ilusat kirikut ja seejärel suundusime sealsamas olnud platsikesele, kus toimus püha Missa. Iga palverännugrupp pidi ohvriandide toomise ajal oma grupi poolt midagi altarile ohvrianniks tooma ja seletama selle ohvri tähendust. Meie viisime Eestist kaasa võetud seemnepaberi, mis sümboliseerib seemneid, mida see Noortepäev meie hinge on külvanud ja veel külvab, ning palusime Jumalat, et need seemned kannaksid meis palju vilja, ja et kui me oleme koju tagasi jõudnud, võiksid need viljad meis õide puhkeda, Jumala auks ja teiste heaks!
Pärast Missat viidi meid lähedal asuva järve äärde, kuhu jäime kogu päevaks. Kõigepealt toimus suur lõunasöök koos teiste palverändurite ja kohaliku kogukonna, Olivali ja Sandimi koguduste inimestega. See oli ehe näide sellest, mida tähendab kogukond: kokku olid tulnud vanad ja noored, kes kõik olid toonud midagi lauale, nii et lauad olid lookas; kõik jutustasid, kallistasid ja naersid. Seal oli toitu krõpsudest ja pirukatest äsja ahjust tulnud liha, värskete lihavõileibade ja tortideni. See oli tõeline pidu, mis kestis tunde! Ja kohalikud ütlesid, et see on neil pühapäeviti päris tavaline… Oh oleks meilgi nii!
Et lõuna toimus kohe jõe ääres, saime ülejäänud pärastlõuna veeta ujudes ja päikest võttes – puhates! Vesi oli ülisoe ja nautisime väga-väga! See oli ideaalne lõpp ideaalsele nädalale, sest pärast nii intensiivset aega vajasime rahulikumat puhkeaega vee sees, päikese all ja suurepäraste inimeste keskel!
Päeva jooksul saime järvel ka paadiga sõita – seegi oli väga tore! Ja meid külastas ka hispaania grupi piiskop, kes Noortepäevaks siia oli sõitnud.
Umbes kell 19 jätsime hüvasti poolakate ja hispaanlastega (kes kinkisid meile rohelised nokatsid) ja mõnede portugallastega, kes homme meid saatma ei tule, sest nad ise sõidavad ka Lissaboni. Lahkumise valu hakkas tasapisi südames pakitsema – sest siit ära minna on raske –, aga samas oleme nii õnnelikud, sest oleme kogenud nende inimeste kaudu Jumala armastust väga erilisel moel ja tunneme end nendega tõelise perena!
Õhtul koju jõudes pakuti meile õhtusöögiks traditsioonilist kanasuppi ja meie lemmikut – imemagusat ananassi. Õhtusöögi lõppedes tänasime kokatädisid, kes olid kogu nädala köögis vaaritanud, laulu ja tänusõnadega. Nad olid liigutatud ja meie ka!
Siis lugesime koos portugali vabatahtlikega, kes olid meiega jäänud, viimast korda roosipärga ja rääkisime natuke eesseisvast nädalast Lissabonis – häälestasime end palverännulainele, sest nagu Neitsi Maarja puhul, kes külastas Eliisabetti Juuda mäestikus, nii jõuab nüüd kätte ka meie rännaku kõige pingutustnõudvam ja „mägisem“ osa. Palume meie Ema eestkostet ja loodame tema abile, sest oleme teel koos temaga!
