Lootsime küll, et saame laupäeva hommikul kauem magada, aga võta näpust… Äratus oli 6.30 ja kell 8.00 olime juba kogunemispunktis ning alustasime koos teiste palveränduritega teed Porto poole, kuhu jäime kogu päevaks. Seal leidis aset suur festival, kus suurel laval toimusid hommikust õhtuni erinevad etteasted ja mis peamine – püha Missa.
Jõudsime väljakule ja otsisime koha, kuhu oma laager püsti panna. Meie vabatahtlikud olid tublid ja tõid meid varakult kohale, nii et saime väga head kohad! Siis pidime mõnda aega ootama, sest pidulik Missa algas kell 11.00.
Missat pühitses Porto piiskop ühes 43 teise piiskopi ja rohkem kui tuhande preestriga! Meie preestrid nende seas. Vägev, eks? Aga see on alles ettevalmistus selleks, mida saame näha ja kogeda Lissabonis. Missa järel saime tervitada Porto piiskoppi ja tänada teda kogu selle imelise nädala eest.
Pärast Missat pidime järele minema oma toidupakkidele. Rahvast oli palju, aga portugallased olid jälle nii hästi valmistunud, et kõik läks ludinal. Pärast lõunat tuli oodata järgneva programmi algust. Vahepealse aja täitsime teiste palveränduritega palli mängides ja päikest võttes (viimast saime päeva lõpuks pisut liiga palju ja nii mõnedki meist ravivad nüüd oma päikesepõletusi…).
Kell kolm algas programm. Oli erinevaid esinejaid ja kõik olid väga head – ja kõik kristlased! Meile meeldis eriti üks DJ Gui Brazil, kes keerutas kristliku sõnumiga plaate ja suutis rahva (ja meid ka) tõeliselt kaasa tõmmata! Ja ansambel “The Sun” meeldis meile ka, ainult et Tanel Padar kahjuks puudus… Hüppasime ja rokkisime täiega! Oli väga hea suvise festivali atmosfäär, selle vahega, et inimesed käitusid siin muidugi kõik väga hästi ja laulsid kiituslaule Jumalale…
Kontsertide vahel sai käia ookeani ääres jalutamas, sest see oli lavast umbes paarisaja meetri kaugusel. Eriti ilus oli õhtune päikeseloojang ja rannas jalutamine tekitas tõeliselt mõnusa sumeda olemise.
Õhtu lõpus toimud vägev lavashow, mis kujutas rännakut läbi Noortepäeva ajaloo, alustades esimesest Noortepäevast 1986. ja 87. aastal kuni tänasesse päeva välja. Kaasatud olid tantsijad ja akrobaadid, lauljad, tulevärk ja palju muud. See oli sama uhke kui mõni olümpiamängude avatseremoonia, ainult et kordades sisukam. Võimas!
Ja päris viimaks esines kuulus Portugali lauljatar Aurea ja õhtule pani punkti lasershow. Viimast nägime kahjuks ainult kaugelt, sest kell oli juba 23.30, nii et olime väga väsinud ja tahtsime minna kogunemispunkti bussi ootama.
Üsna pea üritus lõppes ja portugallased tulid meile vastu ning viisid meid koju, kus me lihtsalt voodisse kukkusime. Üks armas vabatahtlik oli võtnud meie pesu pesta ja oli need nüüd õhtuks tagasi toonud. Kui armsad nad on!
Sellest päevast jääb meelde suur rõõm, mida kogesime osadusest teiste noorte katoliiklastega, heast muusikast ja tantsimisest ja noorolemisest. Kui hea oli kogeda ja taasavastada, et katoliku noored on samasugused noored, kes armastavad moodsat muusikat ja tantsu ja head seltskonda, aga armastavad seejuures veel rohkem Jumalat ja teavad, kelle nimel nad elavad ja kellele nad oma elu ja selle nautimisega au annavad! Meie elul on tähendus ja suund, mis muudab kõik loomuliku üleloomulikuks.