PAAVST FRANCISCUSE KÕNE XXXVII ÜLEMAAILMSE NOORTEPÄEVA VIGIILIAL

Armsad vennad ja õed, tere õhtust!

Mul on suur rõõm teid kõiki näha! Aitäh, et olete teinud siia jõudmiseks selle palverännaku! Ma mõtlen Neitsi Maarja peale, kes samuti rändas, et külastada oma nõbu Eliisabetti: „Maarja asus teele ja ruttas“ (Lk 1:39). Võiksime küsida, miks asus Maarja teele ja ruttas oma nõbu külastama? Muidugi oli Maarja just teada saanud, et Eliisabet ootab last, kuid samuti ootas last Maarja; miks siis minna, kui keegi polnud temalt seda palunud? Maarja tegi midagi, mida ei olnud temalt palutud ja mida ta ei pidanud tegema. Maarja läheb, sest ta armastab, ning kes iganes armastab, see jookseb ja rõõmustab (vrd „Kristuse jälgedes“, III, 5). See on see, mida armastus meiega teeb.

Maarja rõõm on kahekordne: ingel oli talle äsja kuulutanud, et ta võtab vastu maailma Lunastaja, ka on ta kuulnud uudist, et tema nõbu on lapseootel. See on huvitav: selle asemel, et mõelda enda peale, mõtleb Maarja teise peale. Miks? Sest rõõm on misjonaarne, rõõm ei ole üksnes ühe inimese jaoks, rõõm on selleks, et jagada midagi teistega. Ma küsin teilt: need teie seast, kes on tulnud siia kohtuma teistega, leidma Kristuse sõnumit, leidma elu ilusat mõtet, kas te hoiate selle kõik endale või jagate seda teistega? Mis te arvate? Kindlasti on see teistega jagamiseks, sest rõõm on misjonaarne! Kordame seda kõik koos: rõõm on misjonaarne! Ja nii jagame me seda rõõmu teistega.

Kuid seda rõõmu, mis meil on, on meil aidanud vastu võtta teised inimesed. Vaadakem siis tagasi kõigele, mille oleme saanud, sest see on aidanud meie südameid ette valmistada rõõmu jaoks. Igaüks meist võib oma mõtetes tagasi vaadates meenutada neid, kes on olnud meie elus valguskiired: vanemad, vanavanemad, sõbrad, preestrid, orduinimesed, katehheedid, noortejuhid, õpetajad ja nii edasi. Nemad on meie rõõmu juured. Mõelgem nüüd igaüks paar hetke vaikuses neile, kes on meile elus midagi andnud, kes on nagu meie rõõmu juured…

Kas teile tulid meelde näod ja lood? Rõõm, mis on meile tänu nendele juurtele tulnud, on see, mida meie omakorda jagama peaksime, sest meil on rõõmu juured. Samamoodi võime ka meie olla rõõmu juured teiste jaoks. Ma ei pea silmas mitte sellise rõõmu toomist, mis on üürike, hetkeline; ma pean silmas sellise rõõmu toomist, mis ajab juuri. Küsigem, kuidas võime saada rõõmu juurteks?

Rõõmu ei saa leida raamatukogu suletud uste tagant, kuigi õppimine on hädavajalik! Rõõm peitub kuskil mujal. Seda ei hoita luku taga, vaid seda tuleb otsida, tuleb avastada. See tuleb leida teistega dialoogis, kus jagame neid rõõmu juuri, mille oleme saanud. Ja see on mõnikord väsitav. Ma küsin teilt midagi: kas te väsite mõnikord ära? Mõelge sellele, mis juhtub, kui me ära väsime: me ei taha mitte midagi teha, me anname alla, sest me ei taha enam edasi minna ning loobume, jääme seisma ja kukume. Kas te arvate, et kui keegi oma elus kukub, on kogenud ebaõnnestumist, teinud lausa suuri vigu, siis tema elu on läbi? Ei! Mida need inimesed siis tegema peaksid? Nad peaksid uuesti püsti tõusma! Ma tahaksin, et võtaksite endaga kaasa ja peaksite meeles midagi väga sügavat: neil, kes on pärit Alpidest, neil, kellele meeldib mägedes ronida, on üks väga ilus laul, mis ütleb: „Mägironimise kunstis pole oluline mitte see, et sa ei kukuks, vaid et sa ei jääks lamama“. See on ilus!

Need, kes jäävad lamama, on elust juba eemale tõmbunud, end välja lülitanud, sulgenud end lootuse ja tahte ees ning jäävad pikali. Ja kui me näeme mõnd sõpra, kes on kukkunud, mida me peaksime siis tegema? Ta püsti tõstma. Kui peame kedagi püsti tõstma või aitama, siis kas te märkate, kuidas me seda tegema peame? Ma vaatame tema poole alla. Ainus olukord, ainus olukord, mil tohime teistele ülalt alla vaadata, on see, kui neile abi pakume. Ometi näeme sageli, et inimesed vaatavad meile ülalt alla või üleõla, üleolevalt! Kui kurb see on. Tõesti, ainus viis, ainus olukord, kui on lubatud teistele ülalt alla vaadata… öelge nüüd teie mulle, kõva häälega: et nad püsti aidata.

See on siis see, kuidas eluteekond kulgeb, kuidas me peame edasi minema. Selleks, et elus midagi saavutada, peame ennast treenima teekonda jätkama. Mõnikord tunneme, et me ei suuda jätkata, ei suuda pingutada; me kirjutame eksamitel maha, sest tunneme, et ei suuda õppida või ei saanud soovitud tulemust. Ma ei tea, kas kellelegi teist meeldib jalgpall… Mulle meeldib! Mõelge, kui palju on vaja värava löömiseks trenni teha; kui suurt pingutust nõuab teatud tulemuse saavutamine. Ka elus ei saa me alati teha, mida tahame, vaid peame tegema seda, mis viib meid vastama kutsumusele, mida sügaval enda sees tunnetame – ja igaühel on oma kutsumus. Jätkakem kõndimist. Ja kui kukume, siis tõuseme uuesti püsti või keegi aitab meil püsti tõusta; ärgem jäägem lamama; ja treenigem ennast, treenigem, et edasi minna. See kõik on võimalik mitte seetõttu, et osaleme kõndimise kursusel – pole olemas ühtegi kursust, mis õpetaks meid eluteel kõndima – me hoopis õpime seda, õpime oma vanematelt, oma vanavanematelt, õpime sõpradelt, ulatades üksteisele  abikäe. Me õpime elu kohta ja see treenib meid teekonnal edasi minema.

Ma jätan teid selle üle mõtisklema. Minge edasi; kui te kukute, tõuske jälle püsti; kõndige, hoides mõttes eesmärki ja treenige oma elu igal päeval. Elus pole miski tasuta, igal asjal on oma hind. Ainult üks asi on tasuta: Jeesuse armastus! Niisiis, selle tasuta anniga, mis meil on – Jeesuse armastusega – ning sooviga teekonda jätkata, kõndigem lootuses, pidagem meeles oma juuri ja mingem edasi, ilma hirmuta. Ärge kartke. Aitäh!

5. augustil 2023
Lissabonis, Tejo pargis

© Copyright - Katoliku Kirik Eestis 2023. Kõik õigused kaitstud.