PAAVST FRANCISCUSE KÕNE XXXVII ÜLEMAAILMSE NOORTEPÄEVA TERVITUSTSEREMOONIAL

Armsad noored, tere õhtust!

Tere tulemast ja aitäh, et olete siin. Mul on hea meel teid kõiki näha ja kuulda seda rõõmsat lärmi, mida te teete! Selle kaudu saan osa teie nakkavast rõõmust. On hea olla üheskoos Lissabonis. Mina kutsusin teid siia ja samuti kutsus teid Lissaboni patriarh, keda ma tänan tema tervitussõnade eest. Teid kutsusid siia ka teie piiskopid, preestrid, katehheedid ja noortejuhid. Tänagem kõiki, kes teid siia kutsusid ja kõiki, kes töötasid selle nimel, et see kohtumine võimalikuks saaks. Teeme neile ühe suure aplausi! Kuid eelkõige on see Jeesus, kes teid siia kutsus: tänagem Teda veel ühe suure aplausiga!

Te ei ole siin juhuslikult. Issand on teid kutsunud, mitte ainult praegu, vaid teie elupäevade algusest peale. Ta kutsus teid nime pidi. Kuulakem Jumala sõna, mis kutsus meid nime pidi. Püüdke kujutleda neid kolme sõna suurte tähtedega kirjutatuna. Seejärel mõelge, et need on kirjutatud teie sisse, teie südameisse, justkui annaksid nad teie elule suuna, tähenduse sellele, kes te olete: te olete nime pidi kutsutud. Igaüks meist on nime pidi kutsutud. Sina, sina ja sina, meie kõik, kaasaarvatud mina: me kõik oleme nime pidi kutsutud. Mitte umbisikuliselt, vaid nime pidi. Mõelge selle peale: Jeesus kutsus mind nime pidi. Tema sõnad on kirjutatud meie südameisse ning me saame aru, et need on kirjutatud meist igaühe südameisse, justkui meie elu pealkiri, mis ütleb inimestele, kes me oleme, kes sina oled. Sa oled kutsutud nime pidi.  Mitte keegi meist ei ole kristlane juhuslikult; meid kõiki kutsuti nime pidi. Meie eluloo alguses, enne kõiki talente, mis meil olla võivad, enne kõiki varje ja haavu, mida võime oma südameis kanda, olime me kutsutud. Miks? Sest me oleme armastatud. See on midagi ilusat. Jumala silmis oleme me väärtuslikud lapsed ning ta kutsub meid iga päev, et meid emmata ja julgustada, et teha meist ainulaadne ja originaalne meistriteos. Igaüks meist on originaal, kelle ilu saame vaid aimata.

Armsad noored, aidakem sel Ülemaailmsel Noortepäeval üksteisel seda reaalsust ära tunda: olgu need päevad Jumala armastuse kutse elujõuline kaja, sest me oleme Jumala silmis väärtuslikud, hoolimata sellest, et meie endi silmad on mõnikord ähmastatud negatiivsusest ja pimestatud asjadest, mis tähelepanu kõrvale tõmbavad. Olgu need päevad, mil minu nimi ja teie nimed, mida lausuvad sõpruses paljudest keeltest ja rahvustest vennad ja õed, kajavad ajaloos ainulaadsete uudistena, sest Jumala süda tuksub ainulaadselt teie jaoks. Olgu need päevad, mil mõistame oma südameis täielikult, et meid armastatakse just sellistena, nagu oleme. Mitte sellistena, nagu tahaksime olla, vaid nagu me praegu oleme. See on Ülemaailmse Noortepäeva lähtepunkt, kuid eelkõige on see meie elude lähtepunkt. Noored mehed ja naised, meid armastatakse sellistena nagu me oleme, ilustamata. Kas te saate sellest aru? Ja igaüks meist on nime pidi kutsutud.

See ei ole pelgalt kõnekujund; see on tõepoolest Jumala sõna (vrd Js 43:1, 2 Tm 1:9). Armsad sõbrad, kui Jumal teid nime pidi kutsub, siis tähendab see, et Jumala jaoks ei ole keegi meist number, vaid nägu ja süda. Ma tahaksin, et igaüks teist peaks meeles, et paljud inimesed teavad küll teie nime, ent ei kutsu teid nime pidi. Teie nimed on muidugi teada, need esinevad sotsiaalmeedias ning neid töötlevad algoritmid, seostades neid meeldimiste ja eelistustega. Kuid see kõik ei viita mitte teie ainulaadsusele, vaid on kasulik üksnes turu-uuringute jaoks. Kui palju peitub võltsheaduse naeratuste taga hunte, kes ütlevad, et tunnevad sind, kuid kes ei armasta sind. Nad rõhutavad, et usuvad sinusse ja lubavad, et sinust saab keegi, ent hülgavad su, kui sa pole enam kasulik. Need on virtuaalmaailma illusioonid ning peame olema ettevaatlikud, et mitte lasta end petta, sest paljud reaalsused, mis meid meelitavad ja õnne lubavad, paljastavad hiljem selle, mis nad tegelikult on: seebimullid, tarbetud asjad, mis jätavad meid seesmiselt tühjaks. Ma ütlen teile: Jeesus ei ole selline. Ta usaldab teid, igaüht teist, igaüht meist, sest igaüks meist on tema jaoks oluline, igaüks teist on tema jaoks oluline. Selline on Jeesus.

Seepärast oleme meie, tema Kirik, kutsutute kogukond: mitte teistest paremate kogukond – ei, kindlasti mitte – vaid patuste kogukond, kes on sellistena kutsutud. Mõelgem selle üle hetkeks tõsiselt järele: oleme kutsutud sellistena, nagu me oleme, oma probleemide ja piirangutega, oma ülevoolava rõõmuga, oma sooviga saada paremaks ja selles maailmas edasi minna. Me oleme kutsutud sellistena, nagu me oleme. Mõelge sellele: Jeesus kutsub mind sellisena, nagu ma olen, mitte sellisena, nagu ma tahaksin olla.  Me oleme Jeesuse vendade ja õdede, ühe ja sama Isa poegade ja tütarde kogukond.

Sõbrad, ma tahan teiega olla selgesõnaline, sest te olete allergilised valelikkusele ja tühjadele sõnadele: Kirikus on ruumi kõigile. Kõigile. Kirikus ei jää keegi välja ega üle. Kõigile on ruumi. Just sellistena, nagu me oleme. Kõigile. Jeesus ütleb seda selgelt. Saates apostlid kutsuma külalisi suurele pidusöögile, mille üks inimene on valmistanud, ütleb ta: „Minge välja ja tooge siia kõik,“ noored ja vanad, terved ja haiged, õiged ja patused. „Aga Isa, ma olen armetu, kas mulle on ruumi?“ Kõigile on ruumi! Korrakem nüüd kõik koos, igaüks oma keeles: kõigile, kõigile, kõigile. Ma ei kuule teid: veel kord! Kõigile. Kõigile. Kõigile. See on Kirik, kõigi Ema. Kõigile on ruumi. Issand ei näita näpuga, vaid sirutab käed välja. See on kummaline: ta ei oska näpuga näidata, vaid käed välja sirutada. Ta embab meid kõiki. Ta näitab meile ristil olevat Jeesust, kes sirutas oma käed välja, et saada risti löödud ja surra meie eest.

Jeesus ei sulge kunagi ust, vaid kutsub sind sisse: tule ja vaata. Jeesus võtab vastu, Jeesus võtab omaks. Nende päevade jooksul annab igaüks meist edasi Jeesuse armastust. Jumal armastab sind. Jumal kutsub sind. Kui armas see on! Jumal armastab mind. Jumal kutsub mind. Ta tahab, et oleksin tema lähedal.

Sel õhtul olete teiegi mulle küsimusi esitanud, palju küsimusi. Ärge kunagi lakake küsimast, sest see on hea; sageli on see parem, kui vastuste andmine, sest küsimine on märk rahutusest ning rahutus on parim ravim tühipalja rutiini vastu, mis võib mõnikord hinge tuimastada. Igaühel meist on oma küsimused. Võtkem need küsimused endaga kaasa ning jagagem neid dialoogis üksteisega. Võtkem need endaga kaasa, kui palvetame Jumala ees. Elu jooksul saame oma küsimustele vastused; peame need lihtsalt ära ootama. On üks huvitav asi: Jumal armastab üllatusi. Ta ei ole robot; tema armastus on alati üllatav. Talle meeldib üllatada. Ta hoiab meid alati erksana ja ta hoiab meid üllatununa.

Armsad noored sõbrad, ma julgustan teid mõtisklema selle ilusa tõsiasja üle, et Jumal armastab meid. Jumal armastab meid sellistena, nagu me oleme, mitte sellisena, nagu me tahaksime olla või nagu ühiskond tahab, et me oleksime. Sellistena, nagu me oleme! Ta kutsub meid meie vigade ja eksimustega, meie piirangute ja lootustega. Just niimoodi kutsub meid Jumal. Usaldage, sest Jumal on Isa ja selline Isa, kes meid armastab. See ei ole eriti lihtne. Ja seepärast vajame suurt abi, Jumalaema. Ta on ka meie Ema. Ta on meie Ema.

See on kõik, mida ma teile öelda tahtsin. Ärge kartke, olge julged, minge edasi, teades, et Jumala armastus on meie kõigi pant. Jumal armastab meid. Ütleme seda kõik koos: Jumal armastab meid. Kõvemini, ma ei kuule. Aitäh. Head aega!