PAAVST FRANCISCUSE KÕNE

Armsad noored sõbrad, tere õhtust!

On hea olla koos teiega sellel palvevigiilial!

Pärast oma võimsat ja liigutavat tunnistust palus Rand meilt midagi. Ta ütles: „Ma palun teid südamest, et te palvetaksite mu armsa kodumaa eest.“ Tema lugu sõjast, leinast ja kaotusest lõppes palvega, et palvetaksime. Kas saaksime oma vigiiliat alustada mingil paremal moel kui palvetades?

Me oleme siia kokku tulnud erinevatest maailma otstest, eri maailmajagudest, riikidest, keeltest, kultuuridest ja rahvustest. Mõned meist on selliste rahvaste pojad ja tütred, mis on kistud lahkhelidesse, konfliktidesse või isegi sõtta. Mõned teised meist tulevad riikidest, mis võivad olla rahus, vabad sõjast ja konfliktidest, ja kus maailma hirmsaimad sündmused on kõigest lood õhtustes uudistes. Kuid mõelge sellele. Täna, siin, meie jaoks, kes me tuleme maailma eri paigust, ei ole kannatused ja sõjad, mida paljud noored kogema peavad, enam anonüümsed, midagi sellist, mille kohta lehest loeme. Neil on nimi, neil on nägu, neil on lugu, nad on meile lähedal. Praegune sõda Süürias on põhjustanud nii palju valu ja kannatusi nii paljudele inimestele, nii paljudele noortele inimestele, nagu on meie julge sõber Rand, kes on tulnud siia ja palunud meil palvetada oma armsa kodumaa eest.

Mõned sündmused näivad kaugetena seni, kuni nad ei ole meile käegakatsutavad. On asju, millega me ei tunne mingit sidet, sest näeme neid lihtsalt arvuti- või telefoniekraanilt. Kuid kui puutume kokku eluga, teiste inimeste eludega, mitte lihtsalt ekraanil olevate piltidega, juhtub midagi võimsat. Me kõik tunneme vajadust sekkuda. Näha, et ei ole enam, kasutades Randi sõnu, „unustatud linnu“ ega meie täiesti abituid vendi ja õdesid, kelle „ümber on sõda ja tapmine“. Armsad sõbrad, ma palun, et me ühineksime palves kõigi nende eest, kes kannatavad sõja tõttu, selle sõja tõttu, mis praegu maailmas toimub. Saagu me lõppude lõpuks aru, et mitte miski ei õigusta venna või õe vere valamist; et mitte miski ei ole nii väärtuslik, kui meie kõrval olev inimene. Paludes teil selle eest palvetada, tahaksin ma ka tänada Nataliat ja Migueli selle eest, et nad jagasid oma heitluseid ja sisemisi konflikte. Te rääkisite meile oma raskustest ja sellest, kuidas teil õnnestus need ületada. Te mõlemad olete elavad märgid sellest, mida Jumala halastus tahab meis korda saata.

Praegu ei ole aeg kedagi hukka mõista ega võidelda. Me ei taha hävitada, me ei taha solvata. Meil pole vähimatki tahtmist võita vihkamist veel suurema vihkamisega, vägivalda veel suurema vägivallaga, hirmu veel suurema hirmuga. Me oleme täna siin sellepärast, et Issand on meid kokku kutsunud. Meie vastusel sõjas olevale maailmale on nimi: selle nimi on vendlus, selle nimi on vennalikkus, selle nimi on ühtsus, selle nimi on perekond. Me tähistame seda, et olles pärit eri kultuuridest, oleme tulnud kokku, et palvetada. Olgu meie parim sõna, meie parim argument, meie ühtsus palves. Palvetagem hetke vaikuses. Toogem Issanda ette need meie sõprade tunnistused ja samastagem end nendega, kelle jaoks „perekond on tähendusetu mõiste, kodu on ainult koht, kus süüa ja magada“, ning nendega, kes kardavad, et nende eksimused ja patud on teinud neist heidikud. Toogem Issanda ette ka meie endi võitlused, meie võitlused, sisemised heitlused, mida igaüks meist oma südames kannab. Ja nii, elamaks perekonnana, vendluses, kutsun ma teid püsti tõusma, üksteise käest kinni võtma ja vaikuses palvetama. Meie kõik.

(VAIKUS)

Kui me palvetasime, mõtlesin ma apostlitele nelipühal. See kujutluspilt võib aidata meil vastu võtta kõik, mida Jumal unistab korda saata meie eludes, meie sees ja koos meiega. Sel päeval olid jüngrid hirmunult koos lukustatud uste taga. Nad tundsid ohtu, tagakiusamise õhkkonda, mis oli nad väikeses toas nurka surnud ning sundis neid halvatult vaikima. Hirm oli nende üle võimust võtnud. Siis, selles olukorras, juhtus midagi erakordset, midagi võimsat. Püha Vaim ja tuleleegid laskusid nende kohale, tõugates nad kujuteldamatule seiklusele. See muudab kõike täielikult!

Me oleme kuulnud kolme tunnistust. Need lood, need elud puudutasid meie südameid. Oleme näinud, et nad kogesid sarnaseid hetki nagu jüngrid ning elasid läbi suure hirmu aegu, mil kõik paistis koost lagunevat. Oleme näinud hirmu ja ängistust, mis sünnib teadmisest, et kodust lahkudes ei pruugi sa enam iialgi näha oma lähedasi, hirmu, et sind ei hinnata ega armastata, hirmu, et sul pole mingit valikut. Nad jagasid meiega samu kogemusi, mis olid jüngritel; nad tundsid sellist hirmu, mis viib ainult ühe asjani. Milleni hirm meid viib? Endasse sulgumise, lõksus olemise tundeni. Kui juba niimoodi tunneme, hakkab meie hirm kasvama ning ühineb paratamatult oma kaksikõe, halvatusega: halvatud olemise tundega. Kui hakkame mõtlema, et selles maailmas, meie linnades ja meie kogukondades, ei ole enam kohta kasvamisele, unistamisele, uute silmapiiride vaatamisele – ühesõnaga elamisele – on see üks hullemaid asju, mis meiega elus, ja eriti nooremas eas, juhtuda võib. Kui oleme halvatud, jääme ilma teistega kohtumise, sõbraks saamise, unistuste jagamise ja üksteise kõrval olemise võlust. See halvatus lahutab meid teistest, takistab meil käest kinni võtmast, nagu [laval] nägime, sulgeb igaühe meist väikesesse klaasruumi.

Kuid meie elus on veel teine ja veelgi ohtlikumat laadi halvatus. Seda pole nii lihtne ära tunda. Mulle meeldib seda kirjeldada kui halvatust, mis tuleneb sellest, et ajame õnne segi diivaniga. Teisisõnu, kui mõtleme, et kõik, mida me õnneks vajame, on hea diivan. Diivan, millel tunneme end mugavalt, rahulikult, turvaliselt. Selline tänapäevane massaaži-diivan, mis meid uinutab. Diivan, mis lubab meile tundide viisi mugavust, et võiksime põgeneda videomängude maailma ja veeta aega arvutiekraani ees. Diivan, mis kaitseb meid igasuguse valu ja hirmu eest. Diivan, mis lubab meil jääda koju, nii et me ei pea millegi kallal töötama ega millegi pärast muretsema. Diivani-õnn! See on arvatavasti kõige ohtlikum ja salakavalam halvatuse vorm, mis võib noortele suurimat kahju teha. Ja miks see juhtub, Isa? Sest tasapisi, ilma, et me seda ise märkaksimegi, hakkame tukkuma jääma, uniseks ja loiuks muutuma. Paar päeva tagasi rääkisin ma noortest, kes lähevad 20-aastselt pensionile; täna räägin ma noortest, kes jäävad tukkuma, muutuvad uniseks ja loiuks, samas kui teised – kes on meist võibolla ärksamad, kuid mitte tingimata paremad – otsustavad meie eest ära meie tuleviku. Tegelikult on paljude inimeste jaoks lihtsam ja parem, kui noored on unised ja loiud ning ajavad õnne segamini diivaniga. Paljude jaoks on see mugavam, kui ärksad ja otsivad noored, kes püüavad vastata Jumala unistusele ja kogu inimsüdames peituvale rahutusele. Ma küsin teilt: kas te tahate olla noored, kes jäävad tukkuma, kes on unised ja loiud? [Ei!] Kas te tahate, et teised otsustaksid teie eest ära teie tuleviku? [Ei!] Kas te tahate olla vabad? [Jah!] Kas te tahate olla ärksad? [Jah!] Kas te tahate tuleviku heaks kõvasti pingutada? [Jah!] Te ei paista olevat eriti veendunud… Kas te tahate tuleviku heaks kõvasti pingutada? [Jah!]

Kuid tõde on midagi muud. Armsad noored, me ei tulnud siia maailma vegeteerima, kergelt võtma, muutma oma elu mugavaks diivaniks, millel magama jääda. Ei, me tulime siia teisel põhjusel: jälge jätma. On väga kurb minna elust läbi ilma jälge jätmata. Ent kui valime kerguse ja mugavuse, kui ajame õnne segi tarbimisega, siis maksame lõpuks kõrget hinda: me kaotame oma vabaduse. Me ei ole vabad jälge jätma. Me kaotame oma vabaduse. See on kõrge hind, mida me maksame. On nii palju inimesi, kes ei taha, et noored oleksid vabad; on nii palju inimesi, kes ei soovi teile head, kes tahavad, et te oleksite unised ja loiud ja mitte ealeski vabad! Ei, see ei tohi niimoodi olla! Me peame oma vabadust kaitsma!

Juba see on mõjukas halvatuse vorm, kui hakkame mõtleme, et õnn tähendab mugavust ja mõnu, et õnn tähendab, et läheme läbi elu magades või rahustite mõju all, et saame õnnelikud olla ainult uimas elades. Narkootikumid on kindlasti halvad, kuid on ka palju teisi ühiskondlikult aktsepteeritud narkootikume, mis võivad meid täpselt samamoodi orjastada. Ühel või teisel moel röövivad nad meilt meie suurima aarde: meie vabaduse. Nad võtavad meilt täielikult meie vabaduse.

Mu sõbrad, Jeesus on riski Issand, ta on igavese rohkema Issand. Jeesus ei ole mugavuse, turvalise ja kergelt võtmise Issand. Jeesusele järgnemine nõuab suurt kogust julgust, valmisolekut vahetada diivan matkajalatsite vastu ning asuda teele uutele ja kaardistamata radadele. Asuma teele uute silmapiiride poole, mis on võimelised levitama rõõmu, rõõmu, mis sünnib Jumala armastusest ning kasvab meie südames iga halastusteoga. Asuma meie Jumala hulluse teele, kes õpetab meid kohtama teda näljases, januses, alastiolijas, haiges, hädasolevas sõbras, vangis, põgenikus, pagulases ja end hüljatuna tundvates ligimestes. Asuma meie Jumala teele, kes julgustab meid olema poliitikud, mõtlejad, ühiskonnaaktivistid. Jumala, kes julgustab meid välja töötama majandust, mis on meie praegusest solidaarsem. Kõigis olukordades, millesse te satute, kutsub Jumal teid kuulutama Head Sõnumit, andma oma elu annina temale ja teistele. See tähendab olla julge, see tähendab olla vaba!

Te võite mulle öelda: Isa, see pole igaühe jaoks, vaid üksnes mõnele väljavalitule. Tõsi, ja need väljavalitud on kõik, kes on valmis jagama oma elusid teistega. Nii nagu Püha Vaim tegi nelipühal uueks halvatud jüngrite südamed, tegi ta uueks ka meie sõprade südamed, kes jagasid oma tunnistusi. Ma kasutan sinu enda sõnu, Miguel. Sa rääkisid meile, et sel päeval, kui sulle usaldati vastutus aidata kaasa sellele, et Facenda maja töötaks paremini, hakkasid sa aru saama, et Jumal palub sinult midagi. Sel hetkel hakkasid asjad muutuma.

See ongi see saladus, armsad sõbrad, ja me kõik oleme kutsud sellest osa saama. Jumal ootab teilt midagi. Kas te olete sellest aru saanud? Jumal ootab teilt midagi, Jumal tahab teilt midagi. Jumal loodab teie peale. Jumal tuleb lammutama kõiki meie barjääre. Ta tuleb avama meie elude, meie unistuste meie maailmavaadete uksi. Jumal tuleb lahti murdma kõike, mis hoiab meid suletuna. Ta julgustab teid unistama. Ta tahab panna teid mõistma, et koos teiega võib maailm olla teistsugune. Sest asi on selles, et kui te ei anna endast parimat, ei muutu maailm mitte kunagi. See on väljakutse.

Meie aeg ei vaja diivanil lösutajaid, vaid noori, kellel on kingapaelad või veelgi parem, saapapaelad, seotud. Tänapäeva maailm vajab ainult aktiivseid väljakumängijaid ning pingilistujatel pole siin kohta. Tänapäeva maailm nõuab, et te oleksite ajaloo protagonistid, sest elu on alati ilus, kui otsustame seda täiel rinnal elada, kui otsustame jätta jälje. Ajalugu näitab meile praegu, et peame võitlema oma väärikuse eest ja mitte laskma teistel oma tulevikku otsustada. Ei! Meie peame otsustama oma tuleviku, teie peate otsustama oma tuleviku! Nii nagu nelipühal, tahab Issand nüüdki teha ühe suurima ime, mida võime kogeda; ta tahab muuta teie käed, minu käed, meie käed, lepituse, ühtsuse, loomise märgiks. Ta tahab, et teie käed ehitaksid edasi tänapäeva maailma. Ja ta tahab seda maailma ehitada koos teiega. Ja mis on teie vastus? Jah või ei? [Jah!]

Te võite mulle öelda: Isa, kuid ma olen piiratud, ma olen patune, mida ma teha saan? Kui Issand meid kutsub, ei muretse ta sellepärast, mis me oleme, mis me oleme olnud, või mida me oleme teinud või tegemata jätnud. Hoopis vastupidi. Kui ta meid kutsub, mõtleb ta kõigele sellele, mida meil anda on, kogu sellele armastusele, mida oleme võimelised jagama. Ta panustab tulevikule, homsele. Jeesus juhib teid tulevikku, ja mitte kunagi muuseumi.

Niisiis täna, mu sõbrad, Jeesus kutsub teid, kutsub teid jätma oma eluga jälge, jätma jälge ajalukku, jätma enda jälge ja paljude teiste omi.

Tänapäeva elu ütleb meile, et on palju lihtsam keskenduda sellele, mis meid lõhestab, mis meid lahus hoiab. Meid püütakse panna uskuma, et endasse sulgumine on parim viis kaitsta end haiget saamast. Tänapäeval vajame meie, täiskasvanud, et te õpetaksite meile, kuidas elada erinevustes, dialoogis, kuidas kogeda multikultuursust kui võimalust, mitte kui ohtu. Teie olete tuleviku võimalus. Õpetage meid julgesti, näidake meile julgesti, et on lihtsam ehitada sildu kui müüre! Me peame seda õppima. Me palume koos, et te julgustaksite meid astuma vendluse teele. Öelge meile, et eksime, kui me valime müüride tee, vaenu tee, sõja tee. Ehitada sildu… Kas te teate, mis on esimene sild, mis tuleb ehitada? See on sild, mille saame ehitada siin ja praegu – pöörduda üksteise poole ja võtta käest kinni. Teeme seda kohe. Ehitage see inimsild, võtke üksteisel käest kinni, teie kõik: see on esimene sild, see on inimsild, see on esimene, see on eeskuju. Nagu ma paar päeva tagasi ütlesin, kui sirutame oma käe välja, on alati risk, et seda ei võeta vastu. Kuid elus tuleb riskida, sest see, kes ei riski, ei võida kunagi. Selle silla abil saame edasi minna. See sild on kõige alus: võtke üksteisel käest kinni. Aitäh. See on suur vendluse sild, ja õpiksid selle maailma võimud ometi seda ehitama… mitte piltide tegemiseks ja varjatud eesmärkide pärast, vaid veelgi suuremate sildade ehitamiseks. Saagu see inimsild aluseks paljudele, paljudele teistele; nii jätab see jälje.

Jeesus, kes on tee, tõde ja elu, kutsub täna sind, sind ja sind ajalukku jälge jätma. Tema, kes on elu, palub igaühel teist jätta jälg, mis toob elu teie enda ja paljude teiste eludesse. Tema, kes on tõde, palub teil jätta ärapõlgamise, lõhestamise ja tühjuse teed. Kas te olete selleks valmis? [Jah!] Kas te olete selleks valmis? [Jah!] Mida te vastate oma käte ja jalgadega – ja ma tahaksin seda näha – Issandale, kes on tee, tõde ja elu? Kas te olete selleks valmis? [Jah!] Õnnistagu Jumal teie unistusi. Aitäh!