XXXVII Ülemaailmse Noortepäeva

KAITSEPÜHAKUD

XXXVII Ülemaailmsel Noortepäeval on kolmteist kaitsepühakut: püha Johannes Paulus II, püha Johannes Bosco, püha Vincentius, püha Antonius, püha Märtrite Bartolomeus, püha Johannes de Brito, õnnis Portugali Johanna, õnnis Johannes Fernandes, õnnis Jeesuslapse Maria Clara, õnnis Pier Giorgio Frassati, õnnis Marcel Gallo, õnnis Chiara Badano, õnnis Carlo Acutis.

Nende pühakute elulood on väga erinevad, kuid kõik nad näitavad, et meie elu saab tõeliselt tähendusrikkaks siis, kui elame seda koos Kristusega.

Püha Johannes Paulus II

(1920-2005)

Mälestuspäev: 22. oktoober

Karol Józef Wojtyła ehk tulevane paavst Johannes Paulus II sündis 18. mail 1920 Poolas, Wadowice linnas. Pärast kooli lõpetamist hakkas ta Jagiellonia ülikoolis filoloogiat ja keeli õppima, töötas vabatahtlikuna ülikooli raamatukogus ning osales mitmete teatritruppide töös ja kirjutas näidendeid. Sel ajal õppis ta ära 15 võõrkeelt. Kui saksa okupatsioonivõimud 1939. aastal ülikooli sulgesid, pidi noor Karol töötama kaevanduses ja keemiatehases.

Teise maailmasõja ajal tundis Karol Wojtyła ära oma preestrikutsumuse, alustas õpinguid põrandaaluses seminaris ning pühitseti 1946. aasta novembris preestriks. Preestrina tegi ta muuhulgas noortetööd. Ta käis tudengitega matkamas, suusatamas, rattaga sõitmas, kajakimatkadel, pidas nendega teoloogilisi arutelusid ja pühitses neile vabaõhu Missasid.

1958. aastal sai Karol Wojtyła Krakovi piiskopiks ning 1978. aastal valiti ta paavstiks. Paavstinimeks võttis ta Johannes Paulus II. Püha Johannes Paulus II oli paavst märkimisväärselt kaua – 27 aastat. Selle aja jooksul tegi ta palju välisreise ning külastas kohti, kus paavstid polnud kunagi käinud. Ta tantsis Aafrikas, naeris koos lastega ja nuttis koos surijatega. Ta armastas noori nii väga, et algatas Ülemaailmse Noortepäeva. Teda tunti paavstina, kes armastas matkata ja suusatada. Ta aitas Ida-Euroopas kommunismi kukutada ning andestas palgamõrvarile, kes talle atentaadi tegi. Ta andis välja palju olulisi dokumente usu kohta ning kirjutas raamatuid ja luuletusi. 2000. aastal, püha Faustina Kowalska kanoniseerimise Missal, seadis ta sisse Jumala halastuse püha.

Püha Johannes Paulus II lahkus siit maailmast 2. aprillil 2005 – Jumala halastuse püha eelõhtul. Talle tuli austust avaldama üle kolme miljoni palveränduri. Püha Johannes Paulus II kuulutati pühakuks 27. aprillil 2014.

Loe rohkem

Püha Johannes Bosco

(1815-1888)

Mälestuspäev: 31. jaanuar

Püha Johannes Bosco sündis Põhja-Itaalias, Castelnuovo d’Asti’s. Tema isa suri, kui ta oli kõigest kahe aastane. Ent ema kasvatas teda suure armastusega armastust õpetas teda armastama Jumalat ja teisi inimesi. Üheksa aastaselt nägi Johannes Bosco und, mis äratas temas soovi pühenduda noorte harimisele. Lapsepõlves õppis ta ära tsirkusetrikid ning lõbustas oma sõpru mängudega, mis olid põimitud töö, palve ja usulise kasvatusega.

1841. aastal pühitseti Johannes Bosco preestriks – seda kutsumust oli ta tundnud juba lapsepõlvest peale. Tema esimeseks teenimispaigaks sai Torino – linn, mis vaevles tööstusliku pöörde mõjude käes ning kus slummid ja vaesus oli laialt levinud. Just selle piirkonna vaeste ja hüljatud lastega hakkas Johannes Bosco tegelema. Vange külastades märkas ta, et vanglas ja tänavatel elab palju noori poisse ning tahtis nende heaks midagi teha. Ta rajas neile oratooriumi – kooli, kus need lapsed said süüa, turvaliselt elada, õppida ja mängida. Johannes Bosco õpetas lastele erinevaid töid, et nad suureks saades töökoha leiaksid. Ta õpetas neid ka Jumalat tundma ja palvetama. Hiljem rajas ta sarnase kooli ka tüdrukutele.

Kuna abivajavaid lapsi oli väga palju, vajas püha Johannes Bosco inimesi, kes teda selles töös aitaksid. Seepärast rajas ta Franciscus de Sales’i kogukonna, mida tuntakse ka Don Bosco salesiaanide kongregatsiooni nime all.

Püha Saragossa Vincentius

(+ 304)

Mälestuspäev: 22. jaanuar

Püha Vincentius sündis Hispaanias, Huesca linnas, kristlikus peres. Ta veetis suurema osa elust Saragossas, kus piiskop Valerius ta diakoniks pühitses. Kui Rooma keiser Diocletianus kristlasi tagakiusama hakkas, toodi nii Vincentius kui Valerius kuberneri ette ning saadeti vangi. Vincentius lubati vabaks lasta, kui ta Pühakirja tulle heidab. Piiskopi nimel teatas ta kubernerile, et nad mõlemad on valmis oma usu nimel ükskõik mida kannatama ning ei hooli ähvardustest ega lubadustest. Vincentiuse otsekohesus vihastas kuberneri nii väga, et ta lasi Vincentiust kõikvõimalikel viisidel piinata. Oma martüüriumi ajal säilitas püha Vincentius sellise rahu, et seda pealt näinud vangivalvur kahetses oma patte ja pöördus. Püha Vincentiuse surnukeha visati merre, kuid kristlased leidsid selle ning tema austamine levis kiiresti. Püha Vincentius on Lissaboni kaitsepühak.

Püha Padova Antonius

(1195-1231)

Mälestuspäev: 13. juuni

Püha Padova Antonius sündis Lissabonis, jõukas ja kõrgest soost peres. 15-aastaselt astus Antonius augustiinlaste ordusse ning veetis järgmised üksteist aastat palvetades ja Piiblit uurides. 26-aastaselt läks ta üle frantsiskaani ordusse ning läks Marokosse misjonile, ent haigestus ja oli sunnitud koju tagasi pöörduma. Laev kaldus aga kursilt kõrvale ning Antonius maabus Sitsiilias, kus ta mõnda aega eremiidina elas.

Ühel päeval palus orduülem Antoniusel ilma ettevalmistuseta jutlustada. Antoniuse sõnad hämmastasid inimesi. Antoniusest sai tuntud jutlustaja nii tema kodukirikus Padovas kui kõikjal Itaalia. Ühe legendi järgi oli püha Antonius nii suur jutlustaja, et kord, kui ta rannas jutlustas, tõstsid kalad oma pead veest välja, et teda kuulata.

Püha Antonius suri Padovas ning kuulutati vähem kui aasta pärast surma pühakuks imede tõttu, mida ta oma eluajal teinud oli. Tema jutlusi peeti meeles. Paljud inimesed, kes olid kaotanud Jumala, leidsid ta uuesti tänu pühale Antoniusele. Seepärast palutakse ka tänapäeval pühalt Antoniuselt abi kadunud asjade leidmiseks.

Püha Märtrite Bartolomeus

(1514-1590)

Mälestuspäev: 8. juuli

Püha Märtrite Bartolomeus (tuntud ka kui püha Braga Bartolomeus) sündis Lissabonis. 14-aastaselt astus ta dominiiklaste ordusse. Pärast õpingute lõpetamist õpetas ta dominiiklaste kloostrites filosoofiat ja teoloogiat. 1559. aastal pühitseti ta piiskopiks ning sai samal aastal Braga peapiiskopiks. Ta osales Trento kirikukogu viimases etapis (1562-1563). Teda peeti pühaks piiskopiks ning vaeste ja haigete isaks.

Püha Johannes de Brito

(1647-1693)

Mälestuspäev: 4. veebruar

Püha Johannes de Brito sündis Lissabonis, kõrgest soost peres. 15-aastaselt astus ta jesuiitide ordusse ning pühitseti 26-aastaselt preestriks. 1673. aastal läks ta Indiasse Evangeeliumi kuulutama. Ta õppis tundma India kastisüsteemi ning kohandas oma elu kohalike kommetega, et ta jõuda rohkemate inimesteni. Ta sai tuntuks ning tänu temale kasvas kristlusesse pöördujate arv märkimisväärselt. Püha Johannes de Brito suri Indias märtrisurma.

Õnnis Portugali Johanna

(1452-1490)

Mälestuspäev: 12. mai

Õnnis Portugali Johanna oli kuningas Alfonso V tütar. 20-aastaselt, olles tagasi lükanud mitu kuninglikku abieluettepanekut, astus ta dominiiklaste kloostrisse, kuulutades, et tema ainus peigmees on Jeesus. Kloostris elades pühendus ta meeleparandusele ja abivajajate aitamisele.

Õnnis Johannes Fernandes

(+ 1570)

Mälestuspäev: 17. juuli

Õnnis Johannes Fernandes sündis Lissabonis ning oli üks 73 misjonärist, kes saatsid 1570. aastal Inácio de Azevedot tema misjonireisil Brasiiliasse. Johannes de Fernandes oli toona 19-aastane jesuiitide ordu noviits. Veidi aega pärast teele asumist ründasid laeva piraadid ning hukkasid laeval olnud misjonärid.

Õnnis Jeesuslapse Maria Clara

(1843-1899)

Mälestuspäev: 1. detsember

Õnnis Jeesuslapse Maria Clara sündis Lissabonis, kõrgest soost peres. 14-aastaselt jäi ta orvuks. Tundes kutsumust pühenduda täielikult Jumalale ja aidata vaeseid, astus ta kaputsiini õdede ordusse. Ta saadeti novitsiatuuri Prantsusmaale ning kui ta aasta pärast Portugali naasis, asutas ta uue kongregatsiooni.

Õnnis Pier Giorgio Frassati

(1901-1925)

Mälestuspäev: 4. juuli

Õnnis Pier Giorgio Frassati sündis Itaalias, Torino linnas, kõrgest soost peres. Tema isa oli agnostik ja ema kombekristlane, kes õpetas oma lapsi täitma väliseid usukombeid, kuid kel endal puudus elav usk. Pier ei olnud eriti võimekas õpilane, küll aga paistis juba varakult välja tema eriline iseloom ja soov aidata vaeseid. Kooli ajal ühines ta mitme katoliikliku ühinguga ning hakkas vastu vanemate tahtmist iga päev Missal käima. Pärast kooli lõpetamist asus ta polütehnikumis mäeinseneriks õppima. Ka polütehnikumis oli Pier keskpärane tudeng ja õppimine nõudis temalt suurt pingutust, ent katoliiklikes organisatsioonides oli ta erakordselt tegus. Ta külastas Torino kõige vaesemaid linnaosasid ning tegi vaeste ja teiste abivajajate aitamiseks kõik, mis suutis. Pier oli palveinimene, kelle jaoks sõprus tugines eelkõige usule ja ühisele seotusele Kirikuga. Ta elas tervislikku ja looduslähedast elu. Ta astus ka Itaalia Rahvaparteisse, olles nõus selle ühiskondlike ja kristlike loosungitega. Fašismivastasena aitas ta korraldada katoliiklike noorte demonstratsioone. 1922. aastal astus Pier dominiiklaste ilmikordusse.

Pier Giorgio Frassati suri kõigest 24-aastasena lastehalvatusse. Tema matusele kogunes tuhandeid vaeseid, mis üllatas tema perekonda. Üllatunud oli ka vaesed, sest nad ei teadnud, et nende heategija oli kõrgest soost. Pieri õde kirjutas hiljem: „Me ei teadnud, et meie keskel elas pühak“.

Õnnis Marcel Callo

(1921-1945)

Mälestuspäev: 19. märts

Õnnis Marcel Callo sündis Prantsusmaal. Ta kasvas üles tavalise poisina, kellele meeldis mängida ja sporti teha. Ent Marceli tegi eriliseks sügav armastus Jumala vastu ning tahe teda teenida. Marcel oli mitu aastat ministrant ja skaut ning liitus hiljem Noorte Katoliiklike Tööliste liikumisega, mis aitas vaeseid.

Marceli elu oli rahulik kuni Teise maailmasõja puhkemiseni. Ta oli kohustatud astuma sõjaväkke ning pidi seetõttu jätma maha oma pere ja kihlatu. Marcel teenis Jumalat kõikjal, usaldades tema kaitset. Kristliku tegevuse tõttu saatsid natsid Marceli Austriasse, Mauthauseni kontsentratsioonilaagrisse, kus ta pidi tegema rasket tööd ning taluma sagedast peksmist.

Marcel suri kontsentratsioonilaagris. Tema surivoodil olnud inimeste sõnul nägi ta välja püha ja rahulik. Hoolimata kannatustest oli Marcel alati rõõmsameelne ja usaldas Jumalat. Ta rääkis teistele Jumalast alati ja kõikjal, isegi kõige süngemates olukordades.

Õnnis Chiara Badano

(1971-1990)

Mälestuspäev: 29. oktoober

Õnnis Chiara Badano sündis Põhja-Itaalias, Savonas, pärast seda, kui tema vanemad olid üle kümne aasta Jumalalt last palunud. Juba lapsena pööras Chiara tähelepanu teiste vajadustele – ta kinkis vaestele oma mänguasju ning külastas haigeid sõpru, kellele jutustas piiblilugusid. Chiarale meeldis Missal käia. Üheksa aastaselt liitus Chiara Focolare liikumisega, mis rõhutab vendlust ja ühtsust kõigi inimeste vahel. Chiara oli väga populaarne. Tal oli palju sõpru, talle meeldis sporti teha, laulda ja tantsida. Ta ei püüdnud oma sõpru Jeesuse juurde tuua mitte sõnade, vaid oma elu eeskujuga.

Kui Chiara oli 17-aastane, avastati tal väga raske luuvähi vorm. Ravi oli valus ega andnud tulemusi. Chiara jäi halvatuks. Kui temalt küsiti, kas ta loodab veel kunagi kõndida, vastas ta ei – ta tundis, et on kannatades Jeesusele lähemal. Ta keeldus isegi valuvaigistitest, sest need tegid ta liiga uniseks ega lasknud tal normaalselt elada. Hoolimata sellest, et Chiara oli voodi külge naelutatud, kirjutas ta kirju ja saatis sõnumeid. Ta osales ka Focolare kohtumistel. Chiara innustas oma usu ja armastusega kõiki, kellega ta kohtus. Ta andis kõik oma säästud sõbrale, kes läks Aafrikasse misjonäriks. Veidi enne surma ütles Chiara: „Mul pole enam mitte midagi, kuid mul on mu süda ja sellega saan ma alati armastada.“

2010. aastal kuulutas paavst Benedictus XVI Chiara Badano õndsaks, öeldes: „Ainult armastus suure algustähega annab tõelise õnne.“ Chiara lühike elu näitab, kui palju võib üks inimene teha Jumala nimel.

Õnnis Carlo Acutis

(1991-2006)

Mälestuspäev: 12. oktoober

Õnnis Carlo Acutis sündis Londonis, kuid kasvas üles Milanos. Lapsena üllatas ta oma vanemaid armastusega Jeesuse ja Euharistia vastu. Alates oma esimesest Armulauast käis Carlo iga päev Missal. Ta armastas sügavalt ka Maarjat ning palvetas iga päev roosipärga. Carlo pühendumus äratas usu ka tema vanemates.

Samuti juba lapsepõlvest peale paistis silma Carlo arvutioskus – anne, mida ta kasutas teiste heaks ja usu levitamiseks, näiteks Euharilistele imedele pühendatud kodulehe loomiseks. Carlo tahtis, et rohkem inimesi õpiks Jeesust tundma ja armastama, ning uskus, et internet on selleks hea abivahend.

Carlole meeldisid arvutid ja videomängud, kuid ta ei tahtnud saada nende orjaks. Ta lubas endal videomänge mängida ainult tund aega nädalas ja kasutas internetti ainult hea tegemiseks. Ülejäänud aja pühendas ta teiste inimeste, sealhulgas vaeste aitamisele, spordile ja muusikale.

2006. septembris diagnoositi Carlol äge leukeemia. Carlo usaldas talle jäänud aja täielikult Jumalale ning ohverdas oma kannatused paavsti ja Kiriku eest. Ta ütles: „Ma suren õnnelikuna, sest ma ei ole raisanud minutitki oma elust asjadele, mis Jumalale ei meeldi.“

Loe rohkem