PAAVST FRANCISCUSE SÕNUM

Armsad noored!

Panama Ülemaailmse Noortepäeva teema oli „Siin on Issanda teenija, sündigu mulle Sinu sõna järgi!“ (Lk 1:38). Pärast seda kohtumist jätkasime teekonda uue sihtpunkti – Lissabon 2023 – poole, südamed läidetud Jumala tungivast kutsest teele asuda. 2020. aastal mõtisklesime Jeesuse sõnade üle: „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!“ (Lk 7:14). Niisamuti inspireeris meid eelmisel aastal apostel Paulus, kellele ülestõusnud Issand ütles: „Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures“ (Ap 26:16). Sel teekonnal, mis on meil veel Lissabonini jäänud, saadab meid Naatsareti Neitsi, kes „asus (…) teele ja ruttas“ (Lk 1:39) kohe pärast ingli kuulutust. Neid kolme teemat ühendab sõna „tõuse!“. Pidagem meeles, et sedasama sõna kasutame siis, kui tõuseme unest ning ärkame meid ümbritsevasse ellu.

Praegusel murettekitaval ajal, mil meie äsja pandeemiast kurnatud inimperet painab nüüd ka sõjatragöödia, näitab Maarja meile kõigile, kuid eelkõige just teile – kes te olete noored nagu tema – läheduse ja kohtumise teed. Ma loodan ja usun kindlalt, et kogemus, mille paljud teist järgmise aasta augustis Lissabonis saavad, märgib uut algust teie enda jaoks ning koos teiega kogu inimkonna jaoks.

Maarja asus teele

Pärast ingli kuulutust oleks Maarja võinud keskenduda iseendale ning oma uuest olukorrast tingitud muredele ja hirmudele. Selle asemel usaldas ta end aga täielikult Jumala hoolde. Ta mõtles Eliisabetile. Ta tõusis üles ja asus teele, elu ja liikumise maailma. Kuigi ingli hämmastav sõnum oli Maarja plaanid pea peale pööranud, ei takistanud see tal tegutsemast, sest tema sees oli Jeesus, ülestõusmise ja uue elu vägi. Maarja kandis endas juba Talle, kes tapeti, kuid kes siiski elab. Maarja tõuseb ja asub teele, sest on kindel, et Jumala plaan on tema elu jaoks parim plaan. Maarjast saab Jumala tempel, palverännakul oleva Kiriku kujutis; Kiriku, mis läheb teenima, Kiriku, mis kuulutab kõigile head sõnumit!

Kogeda ülestõusnud Kristuse kohalolu oma elus, kohtuda elava Kristusega, on suurim vaimne rõõm, valgus, mis puudutab kõiki. Maarja asub teele otsekohe, et teistele innukalt uudist kuulutada, et anda tunnistust selle kohtumise rõõmust. Selsamal põhjusel ruttasid ka esimesed jüngrid pärast Jeesuse ülestõusmist: „Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad [naised] kuulutama seda tema jüngritele.“ (Mt 28:8)

Jeesuse ülestõusmise kirjeldustes kohtame sageli kaht sõna: „ärkama“ ja „tõusma“. Nende sõnadega julgustab Issand meid minema välja, valguse poole, ja laskma tal juhtida meid üle kõigi meie suletud uste lävepakkude. „Sellel kõnekujundil on Kiriku jaoks sügav tähendus. Ka meie oleme Jeesuse jüngrite ja kristliku kogukonnana kutsutud rutuga tõusma, astuma sisse ülestõusmise müsteeriumisse ja laskma Issandal meid juhtida mööda radu, mida ta meile näidata soovib“ (Paavst Franciscus, pühade apostlite Peetruse ja Pauluse suurpüha jutlus, 29.06.2022).

Meie Issanda Ema on eeskuju liikuvatele noortele, kes keelduvad seismast peegli ees, et seal iseend imetleda, ega lase end interneti lõksu püüda. Maarja tähelepanu on alati suunatud väljapoole. Ta on ülestõusmispüha naine, pidevas teele asumise seisundis, ta läheb eemale endast, selle suure Teise poole, kes on Jumal, ning teiste inimeste, oma õdede ja vendade juurde, eelkõige suurimate abivajajate juurde nagu oli tema sugulane Eliisabet.

… ja ruttas

Püha Ambrosius kirjutab Luuka evangeeliumi kommentaarides, et Maarja asus rutates teele mägede poole, sest ta rõõmustas lubaduse üle ning tahtis oma rõõmust sündinud entusiasmiga teenida teisi. Kuhu mujale oleks ta võinud minna kui mitte kõrgustesse, kui ta oli täis Jumalat? Püha Vaimu arm ei lase viivitada. Maarja ruttamine on seega märk tema soovist teenida, kuulutada oma rõõmu, vastata kõhklematult Püha Vaimu armule.

Maarjat motiveerisid tema vanema sugulase vajadused. Ta ei hoidnud end tagasi ega jäänud ükskõikseks. Ta mõtles rohkem teistele kui iseendale ja see andis tema elule innukuse ja sihi. Igaüks teist võiks eneselt küsida: „Kuidas vastan mina teiste inimeste vajadustele, mida enda ümber näen? Kas mõtlen kohe välja mingi vabanduse, miks mitte sekkuda? Või hoolin ja olen valmis aitama?“ Muidugi ei saa te lahendada kõiki maailma probleeme. Kuid te saate alustada oma lähedaste probleemidest, oma kogukonna probleemidest. Kord ütles üks inimene Ema Teresale: „See, mida sa teed, on vaid tilk ookeanis.“ Ema Teresa vastas: „Aga kui ma seda ei teeks, oleks selles ookeanis üks tilk vähem“.

Nähes konkreetseid ja pakilisi vajadusi, peame tegutsema kiiresti. Kui paljud inimesed meie maailmas ootavad, et neid külastaks keegi, kes neist hoolib! Kui paljud vanainimesed, haiged, vangid ja põgenikud vajavad kaastundlikku pilku või õe-venna külastust, kes roniksid üle ükskõiksuse müürist!

Kallid noored, kuhu ruttate teie? Mis paneb teid tundma vajadust üles tõusta ja teele asuda, et mitte paigale jääda? Seistes silmitsi praeguste reaalsustega nagu pandeemia, sõda, sundränne, vaesus, vägivald ja kliimakatastroofid – küsivad paljud inimesed endalt: Miks see minuga juhtub? Miks mina? Ja miks praegu? Aga tõeline küsimus selles elus on hoopis: kelle jaoks ma elan? (vt Christus Vivit, 286).

See noor Naatsareti naine ruttas nagu keegi, kes on saanud Issandalt erakordse anni, ning kes tunneb, et peab seda teistega jagama, et valada ka teised üle selle tohutu õnnega, mida ta kogenud on. Nii ruttavad need, kes suudavad teiste vajadused enda omadest ettepoole seada. Maarja on näide noorest inimesest, kes ei raiska aega teiste tähelepanu ja heakskiidu otsimisele – nagu tihti juhtub, kui sõltume sotsiaalmeedia like’idest. Maarja asub teele, et leida kõige ehtsam ühendus: see, mis sünnib kohtumisest, jagamisest, armastusest ja teenimisest.

Alates ingli kuulutusest, mil Maarja asus teele oma sugulase juurde, ei ole ta lakanud ületamast aega ja ruumi, et külastada neid oma poegi ja tütreid, kes vajavad tema armastavat abi. Kui käime oma teed koos Jumalaga, viib see meid otse kõigi meie õdede ja vendade südameisse. Kui palju tunnistusi oleme kuulnud inimestelt, keda on külastanud Maarja, Jeesuse Ema ja meie Ema! Kui paljudes kaugetes maailmanurkades on Maarja igal ajastul külastanud oma rahvast ilmutuste ja eriliste armude kaudu! Maailmas ei ole tegelikult ühtegi paika, mida ta külastanud ei ole. Jumalaema käib oma rahva seas õrna ja armastava hoolega; nende mured ja raskused saavad tema omaks. Ning kus iganes on Maarjale pühendatud pühamu, kirik või kabel, sinna koguneb suur hulk tema lapsi. Mõtelgem kõigile vagaduskommetele! Palverännakud, pühade kombed, palved, pühapiltide austamine kodudes ning paljud teised vagaduskombed näitavad elavat suhet Issanda Ema ja tema rahva vahel, kes üksteisel vastastikku külas käivad!

Eluterve ruttamine viib meid alati ülespoole ja teiste poole

Eluterve ruttamine viib meid alati ülespoole ja teiste poole. Aga on olemas ka ebaterve ruttamine, mis võib meid viia pealiskaudse ja kergekäelise elu poole. Ilma end millegagi sidumata ja millestki hoolimata, ilma et pühendaksime end sellele, mida teeme. Nii ruttavad need, kes elavad, õpivad, töötavad ja suhtlevad ilma siira isikliku osavõtuta. See võib juhtuda ka meie suhetes teistega. Peredes, kus me ei võta iial aega selleks, et teisi kuulata ja nendega koos olla. Sõprussuhetes, milles ootame, et sõbrad meie meelt lahutaksid ja meie soove täidaksid, ent milles pöörame pilgu mujale kohe, kui näeme, et sõpradel on raske ning nad vajavad meie aega ja abi. Isegi armunute seas on vähe niisuguseid paare, kellel on kannatlikkust teineteist tõeliselt tundma ja mõistma õppida. Ka meil võib olla selline suhtumine koolis, tööl ja teistes meie igapäevaelu valdkondades. Kui tegutseme kiirustades, ei pruugi meie tegevused vilja kanda. Neil on oht jääda viljatuks ja elutuks. Nagu loeme Õpetussõnade raamatust: „Virga kavatsused toovad küll kasu, aga kõik ruttajad saavad ometi kahju.“ (Õp 21:5)

Kui Maarja jõuab Sakariase ja Eliisabeti juurde, toimub imeilus kohtumine! Eliisabet oli kogenud, kuidas Jumal imeliselt tema ellu sekkus ning talle vanas eas lapse kinkis. Eliisabetil oleks olnud igati põhjust alustada kohtumist iseendast rääkimisega, kuid ta ei olnud ennast täis, vaid innukas võtma vastu oma noort sugulast ja tema ihuvilja. Kohe, kui Eliisabet Maarja tervitust kuulis, sai ta täis Püha Vaimu. Sellised Püha Vaimu üllatused ja väljavalamised sünnivad siis, kui näitame üles tõelist külalislahkust, kui keskendume teistele, mitte iseendale. Seda näeme ka Sakkeuse loos. Luuka evangeeliumist loeme: „kui Jeesus sinna paika [kus oli Sakkeus] jõudis, vaatas ta üles ja ütles temale: „Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!“ Ja Sakkeus tuli kiiresti maha ja võttis Jeesuse rõõmuga vastu“. (Lk 19:5-6)

Paljud meist on ootamatult kogenud Jeesusega kohtumist ning tundnud esmakordselt lähedust ja austust, milles pole eelarvamusi ega hukkamõistu, armastavat pilku, mida me pole kunagi kellegi teise silmis näinud. Ja mitte ainult seda. Me oleme ka mõistnud, et Jeesusele ei piisanud sellest, et ta meid lihtsalt eemalt vaatas; ta tahtis meiega koos olla ja meiega oma elu jagada. Selle kogemuse rõõm ajendas meid teda rutuga vastu võtma, tundma vajadust olla koos temaga ja teda paremini tundma õppida. Eliisabet ja Sakarias võtsid Maarja ja Jeesuse vastu oma koju. Õppigem neilt kahelt vanemalt inimeselt, mida tähendab külalislahkus! Küsige oma vanematelt ja vanavanematelt ning oma kogukondade vanimatelt liikmetelt, mida on nende jaoks tähendanud Jumala ja teiste inimeste vastuvõtmine oma ellu. On hea kuulata nende kogemusi, kes on käinud meie eel.

Kallid noored, nüüd on aeg teele asuda ja rutata konkreetsete kohtumiste poole, meist erinevate inimeste siira vastuvõtmise poole. Nii oli noore Maarja ja vanema Eliisabetiga. Ainult nii ületame vahemaad – põlvkondade, sotsiaalsete klasside, etniliste ja teiste gruppide vahel – ja teeme lõpu isegi sõdadele. Noored esindavad meie killustunud ja lõhenenud inimperes alati uue ühtsuse lootust. Kuid seda vaid siis, kui nad suudavad hoida mälestusi, suudavad kuulata vanemate inimeste katsumustest ja unistustest. „Ei ole juhus, et sõda naaseb Euroopasse ajal, mil seda eelmisel sajandil kogenud põlvkond on siitilmast kadumas“ (Paavst Franciscuse sõnum teiseks ülemaailmseks vanavanemate ja eakate päevaks, 22.07.2022). Vajame liitu noorte ja vanade vahel, et me ei unustaks ajaloo õppetunde; me peame üle saama tänapäeva maailmas leiduvast vastandumisest ja äärmuslusest.

Püha Paulus kuulutab efeslastele kirjutades: „Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu“ (Ef 2:13-14). Jeesus on Jumala vastus katsumustele, millega inimkond igal ajastul silmitsi seisab. Maarja kannab seda vastust endas, kui ta Eliisabetile külla läheb. Suurim kingitus, mille Maarja oma vanemale sugulasele toob, on Jeesus ise. Loomulikult oli Maarja konkreetne abi väga väärtuslik. Kuid miski poleks suutnud täita Sakariase kodu säärase suure rõõmu ja rahuga nagu Jeesuse kohalolu selle Neitsi üsas, kellest oli saanud elava Jumala tabernaakel. Selles mägikülas jutlustas Jeesus pelgalt oma kohaloluga ning sõnagi lausumata oma esimese mäejutluse. Ta kuulutas vaikides õndsust vaestele ja alandlikele, kes usaldavad Jumala halastust.

Armsad noored, minu sõnum teile, see suur Kirikule usaldatud sõnum, on Jeesus! Jah, Jeesus ise, oma lõputus armastuses meist igaühe vastu, tema lunastus ja uus elu, mille ta on meile kinkinud. Maarja on meie eeskuju; ta näitab meile, kuidas see tohutult suur kingitus oma ellu vastu võtta, kuidas seda teistega jagada ning tuua Kristuse, tema kaastundliku armastuse ja suuremeelse teenimise juurde meie sügavalt haavatud inimkond.

Kõik koos Lissaboni!

Maarja oli noor naine nagu paljud teist. Ta oli üks meist. Itaalia piiskop Don Tonino Bello pöördus Maarja poole sellise palvega: „Püha Maarja (…), me teame väga hästi, et sa oled määratud seilama sügaval merel. Kui palume, et sa oleksid kalda lähedal, ei taha me sind tagasi hoida. Kuid nähes sinu lähedust meie heitumuse kallastele, teame, et ka meie oleme kutsutud seilama vabaduse ookeanil. („Maria, donna dei nostri giorni“, Cinisello Balsamo, 2012, 12-13).

Nagu mainisin kolmest sõnumist esimeses, oli see just Portugal, kust 15. ja 16. sajandil paljud noored – nende seas ka misjonärid – asusid teele tundmatusse, et jagada teiste rahvaste ja rahvustega oma kogemusi Jeesusest (vt Sõnum 2020. aasta Ülemaailmseks Noortepäevaks). Seda maad otsustas Maarja 20. sajandi koidikul erilisel moel külastada. Fatimas pöördus ta kõigi ajastute inimeste poole Jumala armastuse võimsa ja imelise sõnumiga, mis kutsub meid pöördumisele ja tõelisele vabadusele. Taaskord kutsun ma teid kõiki osa võtma suurest, eri maailmajagusid ühendavast noorte palverännakust, mis kulmineerub Ülemaailmse Noortepäeva tähistamisega Lissabonis järgmise aasta augustis. Samuti tahaksin teile meelde tuletada, et 20. novembril tähistame Ülemaailmset Noortepäeva kohalikes kirikutes üle kogu maailma. Ilmikute, Perekonna ja Elu dikasteeriumi hiljutine dokument Pastoraalsed juhised Ülemaailmse Noortepäeva tähistamiseks osakirikutes võib siinkohal olla suureks abiks neile, kes tegelevad noortetööga.

Armsad noored, minu unistus on, et te saaksite Ülemaailmsel Noortepäeval taas kogeda Jumala ning meie õdede ja vendadega kohtumise rõõmu. Pärast pikka sotsiaalse distantsi ja isolatsiooni aega avastame me Lissabonis – Jumala abiga – taas rõõmu rahvaste ja põlvkondade vahelisest vennalikust embusest, lepituse ja rahu embusest, uue misjoneeriva vendluse embusest! Sütitagu Püha Vaim teie südameis soovi tõusta ning tunda rõõmu ühise teeleasumise üle, sinodaalsel moel, jättes maha kõik väärad piirangud. Nüüd on aeg tõusta! Asugem teele ja rutakem nagu Maarja! Kandkem Jeesust oma südameis ning viigem teda kõigile, keda kohtame! Minge sel ilusal eluetapil kindlalt edasi ning ärge lükake edasi kõike seda head, mida Püha Vaim võib teis korda saata! Õnnistan armastusega teie unistusi ja iga sammu teie teekonnal.