PAAVST FRANCISCUSE KÕNE

Pärast neid põnevaid päevi tunneme kindlasti tahtmist korrata apostel Peetruse sõnu Issanda muutmise mäel: „Issand, siin on meil hea olla!“ (Mt 17:4). Tõepoolest, kui hea on olnud jagada seda kogemust Jeesuse ja üksteisega ning palvetada üheskoos, rõõmsate südametega. Nüüd võime esitada ühe olulise küsimuse: mille me endaga kaasa võtame, kui oma igapäevaellu naaseme?

Tahaksin sellele küsimusele vastata kolme evangeeliumist kuuldud tegusõnaga: särama, kuulama ja mitte kartma. Mille me endaga kaasa võtame? Ma vastaksin nende kolme sõnaga: särama, kuulama ja mitte kartma.

Esimene: särama. Jeesus muudetakse. Evangeelium ütleb meile: „ta pale säras otsekui päike“ (Mt 17:2). Natuke aega enne seda oli ta kuulutanud ette oma kannatust ja ristisurma, purustades jüngrite kujutluse võimsast ja maisest Messiast ning pettes nende ootusi. Aitamaks neil omaks võtta armastav plaan, mis Jumalal meist igaühe jaoks on, võtab Jeesus kaasa kolm jüngrit, Peetruse, Jaakobuse ja Johannese, ning viib nad üles mäele, kus ta nende ees muudetakse. Selle imelise valgusesööstu kaudu valmistab Jeesus jüngreid ette pimedaks Kannatuse ööks.

Armsad noored sõbrad, ka meie vajame tänapäeval taolist valgusesööstu, et see võiks meid täita lootusega, kui seisame silmitsi iga päeva paljude ebaõnnestumiste ja pimedusega, mis meid elus ründab, nii et võiksime neile vastata Jeesuse ülestõusmise valgusega. Sest tema on valgus, mis ei looju iial, valgus, mis paistab isegi keset ööd. Nagu ütles preester Esra, on Jumal valgustanud meie silmi (vrd Esr 9:8). Jumal valgustab: ta valgustab meie nägemist, meie südameid, meie mõtteid, meie soovi oma eluga midagi teha. Issanda valgus paistab alati.

Ent ma tahaksin teile öelda, et me ei kiirga valgust, kui seame iseennast tähelepanu keskpunkti, sest selline valgus on pimestav. Ei, me ei saa valgustada teisi, luues endast täiusliku, korrastatud, peene pildi või näidates end võimsa ja edukana, tugevana, kuid valguseta. Ei, me kiirgame valgust – me särame – kui võtame Jeesuse oma südameisse vastu ning õpime armastama nii nagu tema armastab. Armastada nagu Jeesus: see on see, mis paneb meid särama, paneb meid tegema armastustegusid. Sõbrad, ma ütlen teile tõtt: kui te teete armastustegusid, saate te valguseks. Ent hetkel, mil te lakkate armastamast teisi ning muutute enesekeskseks, kustutate te oma valguse.

Teine tegusõna on kuulama. Mäe otsas varjas jüngreid helendav pilv. Ja mida see meile ütleb, see pilv, mille seest kõneles Isa? „See on minu armas Poeg… teda kuulake!“ (Mt 17:5). Teda kuulake. Kuulata Jeesust, see on elu saladus. Kuula, mida Jeesus sulle ütleb. „Aga ma ei tea, mida ta mulle ütleb.“ Siis võta evangeelium ja loe sealt, mida Jeesus ütleb, mida ta sinu südamele ütleb. Sest temal on meile igavese elu sõnad, ta ilmutab, et Jumal on meie Isa, et Jumal on armastus. Ta näitab meile armastuse teed. Kuula Jeesust; muidu võime küll asuda heade kavatsustega teele radadele, mis paistavad olevat armastuse rajad, kuid mis on tegelikult armastuse maski taha peituv isekus. Olge ettevaatlikud armastuse maski taha peituva isekuse suhtes! Kuulake Jeesust, sest tema näitab teile, millised rajad on armastuse rajad. Kuulake teda.

Esimene sõna: särada, et olla särav; seejärel: kuulata, et mitte astuda valele rajale; lõpuks kolmas sõna: mitte karta. Ärge kartke. Piiblis, evangeeliumides näeme tihti neid sõnu: „Ärge kartke!“ Need olid viimased sõnad, mille Jeesus muutmise hetkel jüngritele lausus: „Ärge kartke!“ (Mt 17:7).

Noorte inimestena olete te kogenud neid rõõmu päevi – tahtsin öelda hiilguse päevi, ja meie kohtumised on tõesti olnud teatud laadi hiilgus. Teil on suured unistused, kuid sageli kardate, et need ei täitu; mõnikord ei pea te end võimeliseks väljakutsele vastama pessimismi tõttu, mis võib vahel meie üle võimust võtta. Noorte inimestena võite sellistel hetkedel tunda kiusatust julgus kaotada, alla anda, või varjata oma valu naeratusega. Noorte inimestena tahate te maailma muuta – ja on väga hea, et te tahate maailma muuta – te tahate töötada õigluse ja rahu nimel. Te pühendate sellele kogu oma elujõu ja loovuse, kuid ikka ei paista sellest piisavat. Kuid Kirik ja maailm vajavad teid, noori, nii nagu maapind vajab vihma. Kõigile teile, armsad noored, kes te olete olevik ja tulevik, jah, kõigile teile ütleb Jeesus nüüd: „Ärge tundke hirmu“, Ärge kartke!“

Korraku nüüd lühikese vaikusehetke ajal igaüks teist oma südames neid sõnu: „Ära karda!“

Armsad noored, ma tahaksin igaühele teist silma vaadata ja öelda: ära karda. Ma ütlen teile veel midagi, mis on samuti väga ilus: see ei ole enam mina, vaid Jeesus ise, kes teid praegu vaatab. Ta tunneb teist igaühe südant, teist igaühe elu; ta tunneb teie rõõme, teie valusid, teie õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Ta tunneb teie südant. Täna, siin, Lissabonis, sellel Ülemaailmsel Noortepäeval ütleb ta teile: „Ärge tundke hirmu, olge julged, ärge kartke!“