PAAVST FRANCISCUSE KÕNE

Kallid noored, te olete tulnud Krakovisse, et kohtuda Jeesusega. Tänane Evangeelium räägib meile just sellisest kohtumisest Jeesuse ja Sakkeuse nimelise mehe vahel Jeerikos (vrd Lk 19:1-10). Seal Jeesus mitte lihtsalt ei jutlustanud ega tervitanud inimesi; vaid nagu ütleb evangelist, ta läks läbi linna. Teisisõnu, Jeesus tahab meile isiklikult läheneda, saata meid meie teel kuni lõpuni välja, nii et tema elu ja meie elu võiksid tõesti kohtuda.

Nii saab teoks üllatav kohtumine Sakkeusega, maksukogujate ülemaga. Sakkeus oli vihatud Rooma okupantide kaastööline, keegi, kes kuritarvitas oma rahvast, keegi, kes halva maine tõttu ei tohtinud Issandale isegi mitte läheneda. Kohtumine Jeesusega muutis ta elu nii nagu see on muutnud ja võib iga päev jätkuvalt muuta meist igaühe elu. Kuid Sakkeus pidi Jeesusega kohtumiseks silmitsi seisma paljude takistustega. See ei olnud talle lihtne; ta pidi silmitsi seisma paljude takistustega. Vähemalt kolm neist võivad ka meile midagi öelda.

Esimene takistus on väike kasv. Sakkeus ei saanud Issandat näha, sest ta oli lühike. Ka tänapäeval on oht, et me ei pääse Jeesusele väga lähedale, sest me ei tunne end selleks piisavalt suurena, sest me ei pea end vääriliseks. See on suur kiusatus; see ei ole seotud üksnes enesehinnangu, vaid usu endaga. Sest usk ütleb meile, et me oleme Jumala lapsed „ja need me olemegi“ (1Jh 3:1). Me oleme loodud Jumala näo järgi; Jeesus on endale võtnud meie inimloomuse ja tema süda ei saa meist kunagi lahutatud; Püha Vaim tahab elada meie sees. Me oleme kutsutud olema igavesti õnnelikud koos Jumalaga!

See on meie tegelik suurus, meie vaimne identiteet: me oleme Jumala armastatud lapsed, alati. Niisiis, kui me ennast ei aktsepteeri, kui elame nukrameelselt, oleme negatiivsed, siis tähendab see, et me ei tunne ära oma sügavaimat identiteeti: justkui pööraksin pilgu kõrvale siis, kui Jumal tahab mulle otsa vaadata, justkui tahaksin kustutada unistuse, mis tal minu jaoks on. Jumal armastab meid sellistena nagu me oleme ning mitte ükski meie patt, eksimus ega viga ei pane teda meelt muutma. Jeesuse jaoks – nagu näitab Evangeelium – pole keegi väärtusetu ega kaugel, keegi pole tähtsusetu. Vastupidi, me kõik oleme armastatud ja olulised: teie olete olulised! Jumal loodab sinu peale sellepärast, kes sa oled, mitte sellepärast, mis sul on. Tema silmis pole mingit tähtsust sellel, mis riided sul seljas on või millist telefoni sa kasutad; tema jaoks pole oluline, kas sa oled stiilne või mitte; tema jaoks oled oluline sina, just sellisena nagu sa oled! Tema silmis oled sa väärtuslik ja sinu väärtus on hindamatu.

Meie elus on aegu, mil meie eesmärgid on pigem madalamal kui kõrgemal. Neil aegadel on hea meeles pidada, et Jumal jääb oma armastuses meie vastu ustavaks, isegi kangekaelseks. Tegelikult armastab ta meid isegi rohkem, kui meie ise ennast armastame. Ta usub meisse isegi rohkem, kui meie ise endasse usume. Ta ergutab meid alati edasi minema; ta on meie suurim fänn. Ta on meie jaoks olemas ning ootab kannatlikult ja lootusrikkalt isegi siis, kui me endasse sulgume ning oma raskuste ja minevikuhaavade pärast kurvameelsusesse langeme. Kuid selline kurvameelsus ei ole meie vaimse suuruse vääriline! See on teatud laadi viirus, mis nakatab ja takistab kõike; see sulgeb uksed ega lase meil püsti tõusta ja uuesti alustada. Jumal seevastu on lootusetult lootusrikas! Ta usub, et me suudame alati püsti tõusta, ta ei taha näha meid kurvameelsete ja süngetena. On kurb näha kurvameelseid noori. Sest me oleme alati Jumala armastatud pojad ja tütred. Pidagem seda meeles iga uue päeva hakul. On hea palvetada igal hommikul: „Issand, ma tänan sind selle eest, et sa mind armastad; ma olen kindel, et sa armastad mind; aita mul olla armunud omaenda elusse!“ Mitte minu vigadesse, mida tuleb parandada, vaid elusse endasse, mis on suur and, sest see on aeg armastada ja aeg olla armastatud.

Sakkeuse teine takistus Jeesusega kohtumisel oli häbihalvatus. Me rääkisime sellest natuke eile. Võime ette kujutada, mis toimus tema südames enne, kui ta mooruspuu otsa ronis. See oli ilmselt päris suur võitlus – ühest küljest tervislik uudishimu ja soov Jeesust tunda; teisest küljest risk end täielikult naeruvääristada. Sakkeus oli avaliku elu tegelane, keegi, kellel oli võim, kuid kes oli sügavalt vihatud. Ta teadis, et puu otsa ronimine teeb ta kõigi naerualuseks. Kuid ometi sai ta oma häbitundest võitu, sest soov Jeesust näha oli võimsam. Te ju teate, mis juhtub, kui keegi on nii meeldiv, et temasse armume: see paneb meid tegema asju, mida me poleks kunagi arvanud tegevat. Midagi sarnast toimus Sakkeuse südames, kui ta mõistis, et Jeesus on nii oluline, et ta on valmis tema pärast ükskõik mida tegema, sest ainult Jeesus võib ta välja tõmmata patu ja rahulolematuse mülkast. Häbihalvatus ei saanud võitu. Evangeelium räägib meile, et Sakkeus „jooksis ettepoole“, „ronis“ puu otsa ja siis, kui Jeesus teda kutsus, „tuli kiiresti maha“ (vrd Lk 19:4-6). Ta riskis, ta pani kaalule oma elu. See on ka meie jaoks rõõmu saladus: mitte suruda maha tervislikku uudishimu, vaid riskida, sest elu ei ole mõeldud peitmiseks. Kui tegemist on Jeesusega, siis ei saa me lihtsalt käed rüpes oodata; ta pakub meile elu – me ei saa vastata sellele mõtlemisega või lühikese sõnumi saatmisega!

Armsad noored sõbrad, ärge häbenege usaldamast Jeesusele kõike – eriti oma nõrkusi, võitlusi ja patte – pihisakramendis. Ta üllatab teid oma andestuse ja rahuga. Ärge kartke öelda talle kogu südamest „jah“, vastata suuremeelselt ja talle järgneda! Ärge laske oma hingel muutuda tuimaks, vaid püüelge ilusa armastuse eesmärgi poole, mis nõuab ka ohverdust. Öelge kindlalt „ei“ iga hinna eest saadud edu narkootikumile ning ainult iseenda ja oma mugavuse pärast muretsemise rahustile.

Lisaks väikesele kasvule ja häbihalvatusele oli Sakkeuse ees veel kolmas takistus. See ei olnud enam sisemine takistus, vaid ümbritses teda väljastpoolt. See oli nurisev rahvahulk, mis teda esmalt takistas ja seejärel kritiseeris: kuidas on võimalik, et Jeesus on tema, patuse mehe, kotta öömajale läinud! Kui väga raske on Jeesust vastu võtta, kui raske on aktsepteerida Jumalat, „kes on rikas halastuselt“ (Ef 2:4)! Teid püütakse takistada, püütakse panna mõtlema, et Jumal on kauge, jäik ja tundetu, heade vastu hea ja halbade vastu halb. Kuid tegelikult laseb meie taevane Isa „oma päikest tõusta kurjade ja heade üle“ (Mt 5:45). Ta nõuab meilt tõelist julgust: julgust olla kurjusest vägevam armastades kõiki, isegi oma vaenlasi. Teie üle võidakse naerda, sest te usute õrna ja tagasihoidlikku halastuse väge. Kuid ärge kartke. Mõelge nende päevade motole: „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse“ (Mt 5:7). Teid võidakse pidada unistajateks, sest te usute uude inimsusse, mis hülgab vihkamise rahvaste vahel, mis keeldub nägemast piire barjääridena ning mis tunneb rõõmu oma traditsioonidest, olemata seejuures enesekeskne või kitsarinnaline. Ärge heitke meelt: naeratuse ja avatud kätega kuulutate te lootust ning olete õnnistuseks meie ühele ainsale inimperele, mida te siin nii ilusti esindate!

Sel päeval mõistis rahvahulk Sakkeuse üle kohut; nad vaatasid talle ülalt alla. Kuid Jeesus tegi teisiti: ta vaatas tema poole üles (vrd Lk 19:5). Jeesus vaatab üle meie vigade ja näeb inimest. Ta ei jää peatuma mineviku kurjuse juurde, vaid näeb tulevast head. Tema pilk jääb kindlaks, isegi kui sellele ei vastata; see otsib ühtsuse ja osaduse teed. Mitte kunagi ei peatu see välise juures, vaid vaatab südamesse. Jeesus vaatab meie südameisse, sinu südamesse, minu südamesse. Selle Jeesuse pilguga võite te aidata teoks saada uuel inimsusel, mis ei otsi tunnustust, vaid headust selle enda pärast, mis tahab hoida puhast südant ning võidelda rahumeelselt aususe ja õigluse nimel. Ärge peatuge pealispinna juures; ärge usaldage maailmale omast välimuse kultust, kosmeetilisi katseid meie välimust parandada. Laadige hoopis alla parim link – süda, mis väsimatult näeb ja annab edasi headust. Palun andke muidu edasi seda rõõmu, mille olete Jumalalt muidu saanud (vrd Mt 10:8): nii paljud inimesed ootavad seda! Nii paljud ootavad seda teie käest.

Lõpuks kuulakem sõnu, mille lausus Jeesus Sakkeusele ja mis paistavad olevat mõeldud täna meie jaoks, meist igaühe jaoks: „Tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!“ (Lk 19:5). „Tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu juurde. Ava mulle oma südameuks.“ Jeesus kutsub samamoodi ka meid: „Täna pean ma jääma sinu kotta.“ Võime öelda, et Ülemaailmne Noortepäev algab täna ja jätkub homme teie kodudes, sest just seal tahab Jeesus nüüdsest peale teiega kohtuda. Issand ei taha jääda üksnes sellesse ilusasse linna või armsatesse mälestustesse. Ta tahab astuda sisse teie kodudesse, elada teie igapäevaeludes: teie õpingutes, teie esimestes tööaastates, teie sõprussuhetes ja kiindumustes, teie lootustes ja unistustes. Kui väga ta soovib, et te annaksite selle kõik palves tema hoolde! Kui väga ta loodab, et kõigis igapäevastes kontaktides ja vestlustes antaks aukoht kuldsele palvelõngale! Kui väga ta tahab, et tema sõna võiks teiega rääkida päevast päeva, et tema Evangeelium saaks teie enda omaks, et see võiks teenida kompassina teie elu kiirteedel!

Kui Jeesus palub, et ta võiks tulla teie kotta, siis kutsub ta teid nagu Sakkeustki, nimepidi. Jeesus kutsub meid kõiki nimepidi. Sinu nimi on tema jaoks väärtuslik. Tolleaegses keeles tuletas Sakkeuse nimi meelde Jumala mälu. Usaldage Jumala mälu: tema mälu ei ole kõvaketas, mis salvestab ja arhiveerib kõik meie andmed, tema mälu on hella kaastundega täidetud süda, mis tunneb rõõmu igasuguste kurjuse jälgede kustutamisest. Püüdkem nüüd meiegi jäljendada Jumala ustavat mälu ning väärtustada seda head, mida oleme neil päevil saanud. Meenutagem vaikuses seda kohtumist, hoidkem Jumala ja tema sõna kohalolu mälestust, ning kuulakem veel kord Jeesuse häält, kui ta meid nimepidi kutsub. Palvetagem siis nüüd vaikuses, pidades meeles ja tänades Issandat selle eest, et ta meid täna siia tahtis ning on tulnud siia meiega kohtuma.