PAAVST FRANCISCUSE KÕNE

Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa,
mul oli janu ja te andsite mulle juua,
ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu,
ma olin alasti ja te riietasite mind,
ma olin haige ja te tulite mind vaatama,
ma olin vangis ja te tulite mu juurde.
(Mt 25:35-36)

Need Jeesuse sõnad vastavad küsimusele, mis meie mõtteis ja südameis nii tihti esile kerkivad: „Kus on Jumal?“ Kus on Jumal, kui maailmas on kurjus, kui on inimesi, kes on näljas ja janus, kodutud, pagulased ja põgenikud? Kus on Jumal, kui süütud inimesed surevad vägivalla, terrorismi ja sõja tõttu? Kus on Jumal, kui julmad haigused lõhuvad elu ja läheduse sidemeid? Või kui lapsi kuritarvitatakse ja alandatakse ning nemadki peavad kannatama raskete haiguste käes? Kus on Jumal, kui inimesi vaevavad kahtlused ja hingepiinad? Need on küsimused, millele me inimlikust seisukohast vastata ei saa. Me saame üksnes vaadata Jeesust ja tema käest küsida. Ja Jeesuse vastus on see: „Jumal on kõiges selles.“ Jeesus on kõiges selles; ta kannatab koos kannatajatega ning samastub sügavalt igaühega neist. Ta on nendega nii lähedalt ühendatud, nagu oleksid nad üks ihu.

Jeesus tegi ise valiku samastuda nende meie vendade ja õdedega, kes kannatavad valu ja ahastust, nõustudes käima valude teed, mis viis Kolgatale. Ristil surres andis ta end Isa kätte, võttes ennastohverdava armastusega enda peale ja endasse kogu inimkonna füüsilised, moraalsed ja hingelised haavad. Ristipuud emmates embas Jeesus kõigi aegade inimeste alastust, nälga ja janu, üksindust, valu ja surma. Täna õhtul embab Jeesus – ja koos temaga embame ka meie – erilise armastusega meie vendi ja õdesid Süüriast, kes on põgenenud sõja eest. Me tervitame neid ja võtame nad vastu vennaliku kiindumuse ja sõprusega.

Käies Jeesuse järel mööda ristiteed, oleme taaskord avastanud, kui oluline on järgida teda neljateistkümne halastusteo kaudu. Need aitavad meil olla avatud Jumala halastusele, paluda armu mõistmaks, et ilma halastuseta ei suuda me midagi teha; ilma halastuseta ei suuda mina ega sina ega mitte keegi teist mitte midagi teha. Vaadelgem esmalt seitset ihulikku halastustegu: näljaseid toita, janustele juua anda, alastiolijaid riidesse panna, kodututele öömaja anda, haigeid külastada, vange lohutada, surnuid matta. Muidu oleme saanud, muidu andkem. Me oleme kutsutud teenima ristilöödud Jeesust kõigis tõrjututes, puudutama tema püha ihu kannatajates, näljastes ja janustes, alastiolijais ja vangides, haigetes ja töötutes, tagakiusatutes, põgenikes ja pagulastes. Sealt leiame me Jumala; seal puudutame me Issandat. Jeesus ise ütles seda meile, kui ta selgitas, mille põhjal meie üle kohut mõistetakse: mida iganes me oleme teinud kellele tahes oma kõige pisematest vendadest ja õdedest, seda me oleme teinud temale (vrd Mt 25:31-46).

Ihulike halastustegude järel tulevad vaimsed halastusteod: harimatut õpetada, kahtlejale head nõu anda, rusutut lohutada, patust manitseda, elavate ja surnute eest palvetada, solvajale andeks anda, tüütut taluda. Meie kui kristlaste usaldusväärsus oleneb sellest, kuidas võtame vastu heidikuid, kes kannatavad füüsiliselt, ning patustajaid, kes kannatavad vaimselt. Mitte mõtetes, vaid tegudes.

Tänapäeva inimkond vajab mehi ja naisi ning eriti noori nagu teie, kes ei taha elada oma elu poolikult, noori, kes on valmis andma oma elu vabatahtlikult kõige vaesemate ja kõige nõrgemate teenistusse, järgides Kristust, kes andis end täielikult meie päästmiseks. Seistes silmitsi kurjuse, kannatuse ja patuga on Jeesuse jüngri ainuke võimalik vastus eneseandmine, isegi omaenda elu andmine, järgides Kristust; see on teenimisvaim. Kui need, kes nimetavad end kristlasteks, ei ela teiste teenimiseks, ei teeni nende elud head eesmärki. Oma eluga salgavad nad Jeesust Kristust.

Täna õhtul, armsad sõbrad, palub Issand teil veel üks kord olla teiste teenimise eesrindel. Ta tahab teist teha konkreetse vastuse inimkonna vajadustele ja kannatustele. Ta tahab, et te oleksite tema halastava armastuse nähtavad märgid meie ajal! Selleks, et te suudaksite seda ülesannet täita, näitab ta teile isikliku pühendumuse ja eneseohverduse teed. See on Ristitee. Ristitee on ustavuse tee Jeesuse järgimisel kuni lõpuni, sageli igapäevaelu dramaatilistes sündmustes. See on tee, mis ei karda ebaõnnestumist, tõrjutust ega üksindust, sest see täidab meie südamed Jeesuse täiusega. Ristitee on Jumala enda elu tee, tema stiili tee, mille Jeesus toob isegi mõnikord lõhestunud, ebaõiglase ja korrumpeerunud ühiskonna radadele.

Ristitee ei ole sadomasohhismi harjutus; Ristitee ainsana võidab patu, kurjuse ja surma, sest see viib Kristuse ülestõusmise säravasse valgusesse ning avab uue ja täielikuma elu silmapiiri. See on lootuse tee, tuleviku tee. Need, kes asuvad sellele teele suuremeelselt ja usuga, annavad lootust tulevikule ja inimkonnale. Need, kes asuvad sellele teele suuremeelselt ja usuga, külvavad lootuse seemneid. Ma tahan, et te oleksite lootuse külvajad.

Armsad noored, sellel Suurel Reedel läksid paljud jüngrid nukralt koju tagasi. Mõned teised otsustasid minna linnast eemale, et unustada rist. Ma küsin teilt: kuid ma tahan, et igaüks teist vastaks oma südamesügavuse vaikuses. Kuidas tahate teie täna õhtul oma koju, oma öömajja või oma telki tagasi minna? Kuidas tahate teie täna õhtul tagasi minna, et iseendaga kohtuda? Maailm vaatab meid. Igaüks teist peab vastama väljakutsele, mille see küsimus teile esitab.