PAAVST FRANCISCUSE KÕNE

Armsad noored sõbrad, tere õhtust!

Lõpuks ometi oleme koos! Tänan teid sooja vastuvõtu eest! Ma tänan kardinal Dziwiszit, piiskoppe, preestreid, orduinimesi, seminariste, ilmikuid ja teie saatjaid. Ma olen väga tänulik ka kõigile neile, tänu kellele sai meie jaoks võimalikuks täna siia koguneda, neile, kes käisid ühe miili rohkem, et meie saaksime oma usku tähistada. Täna tähistame kõik koos oma usku!

Siin, püha Johannes Paulus II sünnimaal, tahan ma eriti tänada just teda [tugev aplaus] – kõvemini, kõvemini – kes käis esimesena välja nende kohtumiste idee ja andis neile sellise väe. Oma taevases kodus on ta koos meiega ja näeb teid kõiki – nii paljusid noori inimesi nii paljudest eri rahvustest, kultuuridest ja keeltest, kuid kel kõigil on üks eesmärk: tunda rõõmu Jeesusest, kes elab meie keskel. Kas te saate sellest aru? Tunda rõõmu Jeesusest, kes elab meie keskel! Öelda, et Jeesus elab, tähendab süüdata taas meie innukus talle järgneda, uuendada meie kirglikku soovi olla tema jüngrid. Pole paremat võimalust uuendada sõprust Jeesusega, kui luua sõprussuhteid teineteisega! Pole paremat viisi luua sõprust Jeesusega, kui jagada teda teistega! Pole paremat viisi kogeda Evangeeliumi nakkavat rõõmu, kui püüda viia Head Sõnumit kõikvõimalikesse valusatesse ja rasketesse olukordadesse!

Ja Jeesus on see, kes kutsus meid sellele kolmekümne esimesele Ülemaailmsele Noortepäevale. Jeesus ütleb meile: „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse“ (Mt 5:7). Ja tõesti on õndsad need, kes suudavad andeks anda, kes näitavad südamlikku kaastunnet, kes suudavad anda teistele parima; parima, mitte ülejäägid: parima!

Kallid noored, neil päevil on Poola, see üllas maa, peomeeleolus; neil päevil tahab Poola olla halastuse igavesti nooruslik pale. Koos teie ja kõigi nende noortega, kes ei saa küll koos meiega siin olla, kuid kes ühinevad meiega erinevate meediakanalite kaudu, teeme me sellel Halastuse Juubeliaastal sellest Ülemaailmsest Noortepäevast tõelise Juubeli tähistamise.

Neil aastatel, mil olen olnud piiskop, olen õppinud ära ühe asja, tegelikult olen õppinud palju asju, kuid ühte neist tahan nüüd teiega jagada: ei ole midagi ilusamat, kui näha entusiasmi, pühendumust, innukust ja energiat, millega paljud noored oma elu elavad. See on ilus! Ja kust see ilu tuleb? Kui Jeesus puudutab noore inimese südant, saab see inimene võimeliseks tegema suuri asju. On rõõmustav kuulata teid jagamas oma unistusi, oma küsimusi ja oma kannatamatust nende suhtes, kes ütlevad, muutused pole võimalikud. Need, keda ma nimetan vaikijateks: „muutused ei ole võimalikud.“ Ei, noortel on jõudu neile vastu seista! Kuid… võibolla kõik ei ole selles nii kindlad… Ma küsin teilt ja teie vastake: kas muutused on võimalikud? [Jah!] Ma ei kuule teid! [Jah!] Hästi. Minu jaoks on Jumala and näha nii paljusid noori koos kõigi teie küsimustega, püüdmas midagi muuta. On ilus ja südantsoojendav näha teie rahutust! Täna vaatab Kirik teie poole, ja ma tahaksin lisada, maailm vaatab teie poole, ja tahab teilt õppida, saada kinnitust, et Isa Halastusel on igavesti nooruslik pale ja ta kustub meid lakkamatult osa saama oma Kuningriigist. See on rõõmu Kuningriik, Kuningriik, mis on alati rõõmus, mis viib meid alati edasi, Kuningriik, mis annab meile jõudu asju muuta. Olen unustanud ja seepärast küsin teilt uuesti: kas muutused on võimalikud? [Jah!] Kokku lepitud.

Teades teie misjoniindu, ma kordan: halastusel on alati nooruslik pale! Sest halastav süda tahab minna välja oma mugavustsoonist. Halastav süda suudab minna välja ja kohtuda teistega; ta on valmis vastu võtma igaüht. Halastav süda suudab olla varjupaik neile, kellel pole kodu või kes on selle kaotanud; ta suudab ehitada kodu ja perekonna neile, kes on olnud sunnitud kodumaalt lahkuma; ta teab, mida tähendab õrnus ja kaastunne. Halastav süda on võimeline jagama oma leiba näljastega ning võtma vastu põgenikke ja sisserändajaid. Lausuda koos teiega sõna „halastus“, tähendab rääkida võimalusest, tulevikust, pühendumusest, usaldusest, avatusest, külalislahkusest, kaastundest ja unistustest. Kuid kas te suudate unistada? [Jah!] Kui süda on avatud ja suudab unistada, siis suudab ta halastada, suudab aidata kannatajaid, suudab olla lähedal neile, kelle südames pole rahu või kellel ei ole olemas eluks hädavajalikku, või neile, kellel pole kõige ilusamat asja, mis üldse olemas on: usku. Halastus. Korrakem üheskoos seda sõna: halastus. Kõik koos! [Halastus!] Veel kord! [Halastus!] Ja veel kord, et kogu maailm võiks teid kuulda! [Halastus!]

Ma ütlen teile veel ühe asja, mida olen nende aastate jooksul õppinud. Ma ei taha kedagi solvata, kuid mul on valus näha noori, kes paistavad olevat valinud varajase pensionipõlve. See teeb mulle haiget. Noored, kes paistavad olevat 23-, 24-, 25-aastaselt pensionile jäänud. See teeb mulle haiget. Mind teeb murelikuks, kui näen noori, kes annavad alla enne, kui mäng üldse alatagi jõuab, kes on kaotanud juba enne, kui nad mängima hakkavad. Mul on kurb näha noori, kes käivad ringi mornide nägudega, nagu poleks elul mingit mõtet. Sügaval sisimas on need noored tüdinenud… ja tüütud, kes tüütavad teisi, ja see kurvastab mind. Kuid sama raske, sama murettekitav on näha noori, kes raiskavad oma elu, otsides põnevust või elamise tunnet pimeduse radadelt ning peavad selle eest lõpuks maksma… ja kallilt maksma. Mõelge kõigile nendele noortele oma tutvusringkonnas, kes on sellise tee valinud. On raske näha noori, kes raiskavad oma elu parimad aastad, raiskavad oma energiat selleks, et joosta järele võltsillusioonidega kaubitsejatele – ja sellised inimesed on olemas (sealt, kus ma pärit olen, kutsutakse neid õhumüüjateks) – kes röövivad teilt selle, mis on teis kõige parem. See teeb mulle haiget. Olen kindel, et teie seas ei ole selliseid inimesi, kuid ma tahan teile öelda: on noori, kes on läinud pensionile, kes on andnud alla enne, kui mäng on alatagi jõudnud, on noori, kes on lasknud end lummata võltsillusioonidel ning lõpetanud tühjuses.

Me oleme siia kokku tulnud selleks, et üksteist aidata, sest me ei taha lasta endalt röövida seda, mis on meis kõige parem. Me ei taha lasta pettekujutelmadel röövida meie energiat, meie rõõmu, meie unistusi.

Nii et ma küsin teilt: kas te otsite elus tühja lõbu või tahate te tunda väge, mis võib anda teile püsiva elu ja täiuse tunde? Tühi lõbu või armu vägi? Mida te tahate: nüristavat lõbu või täiuse väge? Mida te tahate? [Täiuse väge!] Ma ei kuule teid hästi. [Täiuse väge!] On üks võimalus selleks, et jõuda täiusele, et saada uus elu, see on võimalus, mida ei saa müüa, mida ei saa osta, see on võimalus, mis ei ole asi ega objekt, vaid isik. Tema nimi on Jeesus Kristus. Ma küsin teilt: kas Jeesus Kristust saab osta? [Ei!] Kas Jeesus Kristust saab poest osta? [Ei!] Jeesus Kristus on and, Isa and, meie Isa and. Kes on Jeesus Kristus? Kõik koos! Jeesus Kristus on and! Kõik koos! [Ta on and!] Ta on Isa and.

Jeesus võib teile anda tõelise kire elada. Jeesus võib meid inspireerida mitte leppima vähesega, vaid andma endast parim. Jeesus esitab meile väljakutseid, kannustab meid edasi minema ja aitab meil jätkata alati, kui tunneme kiusatust alla anda. Jeesus innustab meid oma eesmärke kõrgele seadma ning unistama suurtest asjadest. Te võite mulle öelda: „aga Isa, on nii raske suurtest asjadest unistada, on nii raske püsti tõusta ning alati edasi ja ülespoole liikuda. Isa, ma olen nõrk, ma kukun, ja ma püüan, kuid ma kukun nii palju kordi“. Mägironijad laulavad ronides üht väga ilusat laulu, mille sõnad kõlavad nii: „ronimise juures pole oluline mitte see, et sa ei kukuks, vaid et sa ei jääks lamama“. Kui sa oled nõrk, kui sa kukud, siis tõsta pilk veidi ülespoole, sest seal näed sa Jeesuse kätt, mille ta sinu poole välja sirutab, öeldes: „Tõuse püsti, tule minuga“. „Ja mis siis, kui ma jälle kukun?“ Tõuse jälle püsti. „Ja mis siis, kui ma veel kord kukun?“ Tõuse veel kord püsti. Peetrus küsis kord Issandalt: „Issand, kui mitu korda?“ Ja vastus oli: „Seitsekümmend korda seitse.“ Jeesuse käsi on alati väljasirutatud, valmis meid uuesti püsti tõstma, kui me kukume. Kas te saate sellest aru? [Jah!]

Evangeeliumis kuulsime, kuidas Jeesus peatus teel Jeruusalemma ühe kodu – Marta, Maarja ja Laatsaruse kodu – juures ja võeti seal vastu. Ta peatus, astus sisse ja veetis nendega aega. Kaks naist võtsid ta vastu, sest nad teadsid, et ta on avatud ja hooliv. Kõik meie ohtrad tööd ja tegemised võivad meid muuta Marta sarnaseks: kiirustame, oleme killustunud ja jookseme lakkamatult siia-sinna… Kuid me võime olla ka Maarja sarnased: alati, kui näeme ilusat loodust või vaatame sõbra saadetud videot, siis peatume ja mõtleme, peatume ja kuulame… Neil päevil tahab Jeesus peatuda ja astuda sisse meie koju: sinu koju, minu koju, astuda sisse meie südameisse; Jeesus vaatab meid ühe tegevuse juurest teise juurde ruttamas, nagu ta vaatas Martat… ja ta ootab, et me kuulaksime teda nagu Maarja, et teeksime talle oma kiirustamise keskele ruumi. Saagu neist päevadest aeg, mille pühendame Jeesusele ning üksteise kuulamisele. Aidaku need päevad meil Jeesust vastu võtta meie pereliikmetes, naabrites, kooli- ja kogukonnakaaslastes.

Igaüks, kes Jeesuse vastu võtab, õpib armastama nagu Jeesus armastab. Seepärast küsib ta meilt, kas me tahame täielikku elu. Ja tema nimel küsin mina teilt: kas te tahate täielikku elu? Alustage praegusel hetkel, lastes endil olla avatud ja hoolivad! Sest õnne külvatakse halastuses ja halastuses läheb see õide. See on Jeesuse vastus, tema pakkumine, tema väljakutse, tema seiklus: halastus. Halastusel on alati nooruslik pale. Nagu Betaania Maarjal, kes istus jüngrina Jeesuse jalge ees ja kuulas rõõmuga tema sõnu, sest ta teadis, et just sealt leiab ta rahu. Nagu Naatsareti Maarjal, kelle julge „jah“ läkitas ta halastuse seiklusele. Kõik sugupõlved kiidavad teda õndsaks; meie kõigi jaoks on ta Halastuse Ema. Kutsugem teda kõik üheskoos: Maarja, Halastuse Ema. Kõik koos: Maarja, Halastuse Ema.

Palugem kõik koos Issandat, igaüks korrates oma südame vaikuses: „Issand, läkita meid halastuse seiklusele! Läkita meid sildade ehitamise ja müüride lõhkumise seiklusele. Läkita meid vaeste, üksildaste, hüljatute ja elu mõtte kaotanute aitamise seiklusele. Läkita meid saatma neid, kes ei tunne sind, ning lausuma neile hoole ja austusega sinu Nime, meie usu põhjust. Saada meid Betaania Maarja kombel tähelepanelikult kuulama neid, keda me ei mõista, kes on pärit teistest kultuuridest või rahvustest, isegi neid, keda me kardame või ohuks peame. Aita meil hoolitseda oma eakate eest, oma vanavanemate eest, nii nagu Maarja hoolitses Eliisabeti eest, et võiksime õppida nende tarkusest.“ Ma küsin teilt: kas te räägite oma vanavanematega? [Jah!] See on hea! Otsige võimalust olla oma vanavanematega, neil on elutarkus ja nad võivad teile rääkida asju, mis puudutavad teie südameid.

Siin me oleme, Issand! Saada meid jagama sinu halastavat armastust. Selle Ülemaailmse Noortepäeva ajal tahame sind meie keskel vastu võtta. Tahame kinnitada, et meie elud jõuavad tõesti täiusele, kuid neid kujundab halastus, et see on parim osa, magusaim osa, ja seda ei võeta meilt kunagi ära.