Piiskop Philippe Jourdan
Septembrikuus 1984, inseneri diplom käes ning ajateenistus läbitud, suundusin Rooma teoloogiat õppima. Seal oli minu jaoks kõik uus ja põnev. Minu itaalia keel oli veel väga piiratud, pigem prantsuse keel itaalia sõnadega kui õige Dante Alighieri keel! Ja õppimine Rooma paavstlikes ülikoolides on muidugi unustamatu kogemus.
Rooma paavst oli sel ajal Johannes Paulus II. Johannes Paulus II oli alati palju suhelnud ja töötanud noortega, juba 1940. aastatel, kui ta oli noor preester, kuid ka hiljem Krakovi peapiiskopina. Talle meeldis väga noortega kohtuda, arutada kõiksuguseid küsimusi ja muidugi aidata neil Kristust leida. Ta väga tahtis seda jätkata ka nüüd, kui ta oli paavst ja elas Roomas. Seetõttu avaldas ta 1984. sügisel esimest korda soovi korraldada advendiaja alguses suur Missa Rooma üliõpilastele Püha Peetruse Basiilikas. Tema abiliste ja teiste Vatikani kardinalide esimene reaktsioon ei olnud küll väga julgustav. Peale seda, kui Itaalia kuningas 1870. aastal Rooma vallutas, olid paavst ja Vatikan elanud sisuliselt eraldatuna ülejäänud linnast. Mul olid mõned noored sõbrad, Roomas sündinud ja kasvanud katoliiklased, kes ei olnud kordagi käinud Peetruse basiilikas ja tulid sinna esimest korda alles koos minuga. Lisaks valitses tol ajal isegi Itaalias selline eelarvamus, nagu ka meie Eestis, et usk on pigem vanaemade või väheharitud inimeste asi ning et noored, eriti tudengid ei tunne huvi Kiriku ja paavsti vastu ega ei käi eriti Missadel. Õhkkond selle paavsti initsiatiivi ümber oli üsna nukker.
Vanad kardinalid ütlesid Johannes Paulus II-le: Püha Isa, siin, Vatikanis, me ei tee noortetööd! Peetruse basiilikasse mahub vähemalt 12000 inimest, keegi ei tule, jne… Aga Johannes Paulus II ei loobunud oma ideest ja tasapisi hakkasid inimesed tema ümber seda toetama ja sellesse uskuma. Trükiti isiklikud kutsed, et oleks selge, et paavst kutsub sind isiklikult, mitte lihtsalt, et kuskil peetakse Missa. Ja meie, paavsti ülikoolide tudengid, võtsime enda peale ülesandeks käia Rooma riiklikes ülikoolides (La Sapienza, jne…) ning jagada nii palju kutseid kui võimalik. Ja nii juhtus, et ka mina käisin erinevates ülikoolides ja kinkisin Missa kutse igale üliõpilasele, kellega ma oma teel kohtusin. Reaktsioonid olid erinevad. Paljud imestasid, et prantslane – itaallase jaoks üsna ateistlik rahvas, prantsuse revolutsiooni ja Voltaire’i pärija – kutsub neid, põlisroomlasi, üsna vigases itaalia keeles Missale Peetruse basiilikasse! Ja veel üllatavam, et paavst – kes ei ole isegi itaallane – kutsub meid endaga koos Missale. Nii sain tuttavaks paljude uute sõpradega. Mäletan eriti üht neist – Cosenza’st, väikesest Lõuna-Itaalia linnast pärit noormeest – kelle kristlik elu oli ülikooli ajal tunduvalt leigenenud ja kes pidas ennast juba ateistiks, aga leidis tänu sellele Missale tagasitee Jeesuse juurde.
Vastus ületas ootusi ja esimesel advendil oli Peetruse basiilika puupüsti täis noori Rooma tudengeid ja veel paljud veel jälgisid Missat õuest. Tohutult palju inimesi käis pihil – võib-olla mõned neist esimest korda üle pika aja – mõned leidsid usu või oma preestrikutsumuse, jne..
Selle ürituse õnnestumine andis palju julgustust pühale Johannes Paulus II-le, kes hakkas mõtlema, et tuleks sedasama teha kogu maailma noortega, mitte ainult Rooma üliõpilastega. Ja järgmisel aastal, palmipuudepühal 1985. toimus esimene ametlik Noortepäev Püha Peetruse väljakul. Ja sellest kujunes kiiresti traditsioon. Alati säilis Noortepäeval see põhimõte, mis oli osutunud nii tähtsaks selle esimese tudengite Missa puhul. Noortepäev ei ole tavaline noorteüritus, mida korraldatakse noortele meelelahutuseks. See on sündmus – eelkõige püha Missa – kuhu paavst isiklikult kutsub iga noort tugevdama oma katoliiklikku vaimsust ja identiteeti. Hiljem olen olnud paljudel Ülemaailmsetel Noortepäevadel: 1989. aastal Santiago de Compostelas, 1991. aastal Czestochowas, 1997. aastal Pariisis, 2000. aastal Roomas, 2005. aastal Kölnis, nii püha Johannes Paulus II kui ka paavst Benedictuse või paavst Franciscusega. Aga alati on mind saatnud selle esimese Rooma noortemissa mälestus, millega ma ise olin nii tihedalt seotud.
Võimalik, et püha Johannes Paulus II oli juba enne seda Missat mõelnud Ülemaailmse Noortepäeva kokkukutsumisele. Aga võib arvata, et just see Missa andis talle tõuke ja veendumuse, et noored ootavad Peetruse järglase kutset ja et nad tulevad hea meelega. Enne teisi oli ta aru saanud, et meie maailmas, kus materiaalsed väärtused on esikohal, vajavad noored selliseid päevi, et kohtuda põhjalikumalt Jumala ja oma ligimesega.
Nüüd on möödunud juba 32 aastat, aga püha Johannes Paulus II eestkoste abil kohtuvad miljonid noored iga kahe või kolme aasta tagant Peetruse järglasega. Mul on väga hea meel omalt poolt kutsuda Eesti noori sellel kohtumisel osalema ja kogema sedasama, mida meie oleme kogenud ja mis on meid aidanud terve elu jooksul. Seda enam, et seekordne Noortepäev toimub Püha Aasta sees, Halastuse aastal ning ma ei kahtle, et just selle tõttu saadab Jumal meile erakordselt palju õnnistusi, kui me vastame paavsti kutsele ja kutsume kaasa ka oma sõpru.