PAAVST FRANCISCUSE SÕNUM

Armsad noored,

Oleme jõudnud viimasesse etappi palverännul Krakovisse, paika, kus me tähistame järgmise aasta juulikuus 31. Ülemaailmset Noortepäeva. Meid juhatavad sel pikal ja katsumuslikul teekonnal sõnad Jeesuse mäejutlusest. Me alustasime seda rännakut 2014. aastal, mõtiskledes koos esimese õndsakskiitmise üle: „Õndsad on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik“ (Mt 5:3). 2015. aasta teemaks oli „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:8). Eeoleval aastal laseme end kanda sõnadel „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse“ (Mt 5:7).

1. Halastuse Juubeliaasta

Selle teemaga moodustab 2016. aasta Noortepäev Krakovis osa Pühast Halastuse Aastast ja saab nõnda ülemaailmseks Noorte Juubeliks. See ei ole esimene kord, mil rahvusvaheline noorte kogunemine on langenud kokku juubeliaastaga. Tõepoolest, see oli Püha Lunastuse Aasta (1983-1984), mil püha Johannes Paulus II kutsus esimest korda noori kõikjalt maailmast Palmipuudepühal kokku tulema. 2000. aastal tuli Suure Juubeliaasta sündmusteks Rooma kokku üle kahe miljoni noore 165 erinevast riigist, et tähistada 15. Ülemaailmset Noortepäeva. Ma olen kindel, et seekordne Noorte Juubeli tähistamine Krakovis saab olema, nagu nendel eelmistelgi kordadel, selle Püha Aasta üheks kõrghetkeks.

Võib-olla tekib mõnel teie seast küsimus, mis on see Juubeliaasta, mida Kirik tähistab? Kolmas Moosese raamat aitab meil mõista „juubeli“ tähendust Iisraeli rahva jaoks. Iga viiekümne aasta tagant kuulis Iisraeli rahvas trompeti häält (jobel), mis kutsus (jobil) neid pidama püha aastat kõikide jaoks lepitust toova (jobal) ajana. Sel ajal tuli neil taastada oma head suhted Jumalaga, ligimese ning looduga tänulikkuse vaimus. See edendas muuhulgas võlgade andeksandmist, erilise abi osutamist vaestele ning viis edusammudeni inimeste vahelistes suhetes ja orjade vabaks andmises.

Jeesus Kristus tuli, et kuulutada ja kaasa tuua Jumala igavese armu aeg. Ta tõi vaestele rõõmusõnumi, vangidele vabakslaskmise, pimedatele nägemise ja rõhututele vabanemise (kohand. Lk 4:18-19). Jeesuses, eriti Tema paasamüsteeriumis, avaldub juubeli sügavam tähendus. Kui Kirik kuulutab välja juubeliaasta Kristuse nimel, oleme me kõik kutsutud osa saama imelisest armu ajast. Kirik peab pakkuma rohkesti Jumala läheduse ja ligioleku märke ning äratama taas inimeste südames võime vaadata selle poole, mis on esmatähtis. Ning see Püha Halastuse Aasta on eriliselt „Kiriku aeg avastamaks uuesti talle Jumalalt Ülestõusmise päeval usaldatud missiooni tähendus: olla Isa halastuse tunnistuseks ja vahendiks“ (jutlus Jumala Halastuse Püha Esimesel Vespril, 11. aprill 2015).

2. Olla halastav nagu Isa

Selle Erakorralise Juubeliaasta juhtmõte on „Olla halastav nagu Isa“ („Misericordiae Vultus“, 13). See haakub järgmise Ülemaailmse Noortepäeva teemaga, seega püüdkem paremini mõista Jumala halastuse tähendust.

Vana Testament kasutab halastusest rääkides mitmeid erinevaid termineid. Kõige tähendusrikkamad on neist hesed ja rahamim. Esimene väljendab Jumala lakkamatut truudust lepingule, mille Ta sõlmis oma rahvaga, keda ta armastab ja kellele ta andestab igavesti. Teine, rahamim, mis tähendab sõnasõnaliselt „sisikonda“, võib saada tõlkes tähenduseks „puhtsüdamlik halastus“. See toob iseäranis meelde emaüsa ja aitab mõista, et Jumala armastus on nagu ema armastus oma lapse vastu. Sellisena esitleb seda prohvet Jesaja: „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte“ (Js 49:15). Säärane armastus tähendab iseendas teiste jaoks ruumi tegemist, võimet kaasa tunda ning ühes oma ligimesega kannatada ja rõõmustada.

Piibli kontseptsioon halastusest kätkeb endas ka ustava, vabalt antud ja andestamisvõimelise armastuse käegakatsutavat ligiolekut. Järgmises katkes Hoosea raamatust näeme ilusat näidet Jumala armastusest, mida prohvet võrdleb isa armastusega oma lapse vastu: „Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest. Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära./…/ Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha. Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; ma olin neile nagu ikke kergitajaks nende kaela pealt; ma kummardasin nende juurde ja toitsin neid“ (Ho 11:1-4).

Vaatamata lapse valele käitumisele, mis väärib karistust, on isa armastus püsiv. Ta halastab alati oma kahetsevale lapsele. Siin näeme, kuidas halastus sisaldab endas alati andestust. See ei ole „abstraktne idee, vaid otsene tegelikkus, milles Ta ilmutab oma armastust, mis on nagu oma last südame põhjani armastava isa või ema armastus/…/ See voolab loomulikul viisil välja sügavalt ja on tulvil hellust ja kaastundmist, hellitamist ja halastust“ („Misericordiae Vultus“, 6).

Uus Testament kõneleb meile Jumala halastusest (eleos) kui selle töö sünteesist, mida Jeesus tuli oma Isa nimel maailmas täide viima (kohand. Mt 9:13). Meie Issanda halastus saab nähtavaks eriliselt selles, kui ta kummardub alla inimese viletsuse poole ja näitab oma kaastunnet nende vastu, kes vajavad mõistmist, tervendamist ja andeksandmist. Kõik Jeesuses räägib halastusest. Tõesti, Tema ise ongi halastus.

Luuka evangeeliumi 15. peatükis leiame kolm tähendamissõna halastuse kohta: tähendamissõna kadunud lambast, kadunud rahast ja kadunud pojast. Nendes kolmes tähendamissõnas tabab meid Jumala rõõm – see rõõm, mida tunneb Jumal siis, kui ta leiab patuse ja annab talle andeks. Jah, andeksandmine on Jumala rõõm! See võtab kokku kogu Evangeeliumi. „Igaüks meist on see väike kadunud lammas, see kaotatud münt; igaüks meist on see poeg, kes on raisanud oma vabaduse ebajumalate, õnne illusioonide peale ja kaotanud kõik. Kuid Jumal ei unusta meid; Isa ei jäta meid kunagi. Ta on kannatlik Isa, kes ootab meid alati! Ta austab meie vabadust, aga jääb ustavaks igavesti. Ja kui me Tema juurde tagasi tuleme, võtab ta meid oma majas vastu nagu lapsi, sest Ta ei lakka ainsamakski hetkeks meid armastusega ootamast! Ja Tema süda rõõmustab iga lapse pärast, kes tema juurde naaseb. Ta rõõmutseb, sest Tema ise ongi rõõm. Jumal tunneb seda rõõmu, kui üks meist patustest tema juurde läheb ja andeks palub“ (Angelus, 15. september 2013).

Jumala halastus on vägagi tõeline ja me oleme kutsutud seda vahetult kogema. Kui ma olin seitsmeteistkümne aastane, siis juhtus ühel päeval, kui pidin sõpradega välja minema, et otsustasin hetkeks ühest kirikust läbi astuda. Kohtasin seal preestrit, kes andis mulle palju kindlust ning ma tundsin soovi oma süda pihiks avada. See kohtumine muutis mu elu! Ma avastasin, et kui me avame oma südamed alandlikkusega ja läbipaistvalt, vaatleme me nõnda Jumala halastust väga konkreetsel viisil. Ma olin kindel, et selle inimese kujul ootas Jumal mind juba enne kui otsustasin kirikusse sisse astuda. Me aina otsime Jumalat, ent Jumal on kohal juba enne meid, ta otsib meid alati ja leiab meid esimesena. Võib-olla tunneb keegi teie seast oma südamel raskust. Sa mõtled: ma olen teinud seda, ma olen teinud teist… Ära karda! Jumal ootab sind! Jumal on Isa ja ta ootab meid alati! Nõnda imeline on tunda pihisakramendis Jumala halastavat lähedust, leida, et pihitool on halastuse paik ja lasta Jumalal, kes meile alati andestab, end oma halastava armastusega puudutada.

Kas teie, armsad noored mehed ja naised, olete kunagi tundnud endal Jumala igavese armastuse pilku, mis näeb läbi sinu pattudest, piiratusest ja ebaõnnestumistest ning usub sinusse ja vaatab su elule lootusrikkalt? Kas sa mõistad, kui hinnaline oled sa Jumala jaoks, kes on sulle kõik armastusest andnud? Püha Paulus ütleb meile, et „Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:8). Kas me mõistame ka tegelikult nende sõnade vägevust?

Ma tean, kui palju tähendab teie jaoks Ülemaailmse Noortepäeva rist. See on püha Johannes Paulus II kingitus ning on olnud teiega kõigil üleilmsetel kohtumistel 1984. aastast alates. Nii palju muutusi ja tõelisi pöördumisi on leidnud aset nende noorte inimeste elus, kelle tee on nad selle lihtsa palja ristiga kokku viinud! Ehk olete endalt küsinud: millest tuleneb selle risti erakordne vägi? Siin on vastus: rist on Jumala halastuse kõige väljendusrikkam märk! See ütleb meile, et Jumala armastuse mõõt inimkonna vastu on armastada mõõdutult. Risti läbi saame me ise Jumala halastust tunda ja lasta sel halastusel ennast puudutada! Siin tuletaksin ma meelde nende kahe röövli lugu, kes Jeesuse kõrval risti löödi. Üks neist on kõrk ega tunnista, et ta on patune. Ta pilkab Jeesust. Teine aga saab aru, et on teinud valesti; ta pöördub Issanda poole öeldes: „Jeesus, mõtle minu peale kui sa tuled oma kuningriiki“. Jeesus vaatab teda oma lõpmatu halastusega ning vastab: „Veel täna õhtul oled sa koos minuga Paradiisis“ (Lk 23:32, 39-43). Kellega neist kahest me end samastame? Kas selle uhkega, kes ei tunnista oma vigu? Või tolle teisega, kes saab aru, et ta vajab Jumala halastust ja anub seda kõigest südamest? Üksnes Jumalast, kes andis ristil meie eest oma elu, leiame me alati selle tingimusteta armastuse, mis näeb meie elu kui midagi head ning annab meile võimaluse uuesti alustada.

3. Imeline rõõm olla Jumala halastuse tööriist

Jumala Sõna õpetab meile, et „Õndsam on anda kui võtta“ (Ap 20:35). Seepärast kuulutab viies õndsakskiitmine, et halastajad on õndsad. Me teame, et Jumal armastab meid esimesena. Ent me saame tõeliselt õndsaks ja õnnelikuks vaid siis, kui siseneme kingituse ja helde armastuse jumalikku loogikasse ning avastame, et Jumal on meid lõpmatult armastanud selleks, et teha meid endid suutelisteks mõõdutundeta armastama nagu Tema. Püha Johannes ütleb: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus./…/ Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist“ (1Jh 4:7-11).

Pärast seda lühikest kokkuvõtet sellest, kuidas Jumal meile oma halastust jagab, tahaksin ma teile pakkuda mõned võimalused, kuidas me ise võime olla teiste jaoks Jumala halastuse vahendajad.

Ma mõtlen õndsa Pier Giorgio Frassati eeskuju peale. Ta ütles: „Jeesus külastab mind igal hommikul Pühas Armulauas ja mina vastan külaskäiguga sellel tagasihoidlikul viisil, mida tean – külastades vaeseid.“ Pier Giorgio oli noor mees, kes sai aru, mida tähendab halastust täis süda, mis vastab neile, kelle puudus on suurim. Ta andis neile palju enam kui materiaalseid hüvesid. Pühendades neile oma aega ning kasutades oma sõnu ja kuulamisoskust, andis ta neile iseenda. Ta teenis vaeseid väga tasa ja märkamatult. Ta tegi tõesti nii nagu Evangeelium meile ütleb: „Kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud“ (Mt 6:3-4). Mõelge vaid, päev enne oma surma kui ta oli tõsiselt haige, andis ta juhiseid, kuidas tuleb aidata tema puuduses kannatavaid sõpru. Tema perekond ja sõbrad olid hämmingus, nähes tema matustel nii palju võõraid vaeseid inimesi. Noor Pier Giorgio oli neid aidanud ja nendega sõbraks saanud.

Mulle meeldib alati siduda Evangeeliumi õndsakskiitmisi Matteuse evangeeliumi 25. peatükiga, kus Jeesus kõneleb meile halastustegudest ja ütleb, et meie üle mõistetakse kohut nende põhjal. Niisiis palun ma teil uuesti avastada ihulikud halastusteod: näljaseid toita, janustele juua anda, paljaid riide panna, võõraid vastu võtta, haigete eest hoolitseda, vange külastada ja surnuid matta. Ka ei tohiks me tähelepanuta jätta vaimseid halastustegusid: kahtlejaile nõu anda, harimatuid õpetada, patuseid manitseda, kurbi lohutada, solvajaile andeks anda, tüütuid taluda ning Jumalat elavate ja surnute eest paluda. Nagu näete, ei seisne halastus pelgalt heaks inimeseks olemises ja pole see ka lihtsalt paljas sentimentaalsus. See on meile ehtsuse ja usutavuse mõõdupuuks Jeesuse jüngrite ning kristlastena tänapäeva maailmas.

Kui te soovite, et oleksin eriti täpne, siis soovitaksin ma teil 2016. aasta esimese seitsme kuu jooksul valida igaks kuuks üks ihulik ja üks vaimne halastustegu, mida harjutada. Leia inspiratsiooni püha Faustina, meie aja alandliku Jumala Halastuse apostli, palvest:

„Aita mind, oo Issand,
… et mu silmad oleksid halastavad, et ma kunagi ei kahtlustaks ega mõistaks kohut välise põhjal, vaid otsiksin seda, mis on kaunist ligimeste hinges ja aitaksin neid.
… et mu kõrvad oleksid halastavad, et ma vastaksin ligimeste vajadustele, et ma ei oleks kurt nende valule ja palvetele.
… et mu keel oleks halastav, et ma kunagi ei räägiks ligimestest halvasti, vaid et mul oleks igaühe jaoks lohutuse ja andestuse sõnad.
… et mu käed oleksid halastavad ja täis häid tegusid.
… et mu jalad oleksid halastavad, et ma kiirustaksin alati ligimest aitama, ületades oma isikliku tüdimuse ja väsimuse.
… et mu süda oleks halastav, et võiksin kaasa tunda ligimese kõikidele kannatustele.“
(Püha Faustina „Päevik“, 163)

Jumala Halastuse sõnum on väga konkreetne eluplaan, sest kätkeb endas tegutsemist. Üks ilmsemaid halastustegusid, mida on võib-olla ka kõige keerulisem teoks teha, on anda andeks neile, kes on meid solvanud, kes on meiega valesti käitunud või keda peame oma vaenlasteks. „Oh kui raske on mõnikord andeks anda! Ja ometi on just andestamine meie habrastesse kätesse antud vahend, millega saada kätte südamerahu. Et elada rõõmsalt, on hädavajalik, et laseme minna pahameelel, vihal, vägivallal ja kättemaksul“ („Misericordie Vultus“, 9).

Ma kohtun nii paljude noorte inimestega, kes ütlevad, et nad on väsinud selle maailma killustatusest, erinevate  poliitiliste vaadete kokkupõrgetest ning nõnda paljudest sõdadest, kus nii mõneski kasutatakse usku vägivalla õigustamiseks. Me peame paluma Jumalat, et ta annaks meile armu, et võiksime halastada nende peale, kes teevad meile kurja. Jeesus palvetas ristil nende eest, kes Ta risti lõid: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad“ (Lk 23:34). Halastus on ainus tee kurjuse seljatamiseks. Õiglus on väga vajalik, aga sellest üksi ei piisa. Õiglus ja halastus peavad käima käsikäes. Kui väga ma soovin, et me võiksime oma südamete sügavustest üheskoos palves ühineda ja paluda Jumalat, et ta halastaks meie ja kogu maailma peale!

4. Krakov ootab meid!

Meie kohtumiseni Poolas on jäänud veel vaid mõned kuud. Krakov, püha Johannes Paulus II ja püha Faustina Kowalska linn ootab meid väljasirutatud käte ja avali südamega. Ma usun, et Jumalik Ettehooldus juhtis meid otsuseni tähistada seda Noorte Juubelit linnas, mis oli koduks neile kahele meie aja suurele halastuse apostlile. Johannes Paulus II mõistis, et on halastuse aeg. Oma pontifikaadi alguses kirjutas ta entsüklika „Dives in Misericordia“. Pühal Aastal 2000 kanoniseeris ta õde Faustina ja seadis sisse Jumala Halastuse Püha, mis leiab nüüd aset ülestõusmisaja teisel pühapäeval. 2002. aastal avas ta Krakovis pidulikult Jumala Halastuse pühamu ning pühendas maailma Jumala Halastusele, soovides, et see sõnum jõuaks kõigi rahvasteni maa peal ja täidaks nende südame lootusega: „See leek peab süttima Jumala armust. See halastuse tuli peab kanduma edasi maailma. Jumala halastuses leiab maailm rahu ja inimkond oma õnne!“ (jutlus Jumala Halastuse pühamu pühitsemisel Krakovis, 17. augustil 2002).

Armsad noored, Krakovis, halastavale Jeesusele seatud pühamus, kus Ta on kujutatud pildil, mida Jumala rahvas austab, ootab Jeesus teid. Ta usub teisse ja ta loodab teie peale! Tal on nii palju, mida öelda igaühele teie seast… Ärge karte vaadata Tema silmadesse, mis on täidetud lõpmatu armastusega teie vastu. Avage endid tema halastavale pilgule, mis on valmis andestama kõik teie patud. Tema üksainus pilk võib muuta teie elu ja tervendada haavad te hinges. Tema silmad võivad kustutada janu, mis eluneb sügaval teie südametes, janu armastuse, rahu, rõõmu ja tõelise õnne järele. Tulge Tema juurde ja ärge kartke! Tulge Tema juurde ja öelge südame põhjast: „Jeesus, ma usaldan sind!“ Laske end puudutada tema piiritul halastusel, nõnda et teist saaksid omakorda teie tegude, sõnade ja palvete kaudu halastuse apostlid selles isekusest, vihkamisest ja meeleheitest haavatud maailmas.

Kandke endaga Kristuse halastava armastuse leeki – nagu ütles püha Johannes Paulus II – oma igapäevaelu kõikides tahkudes kuni maailma otsani. Mina saadan teid sel missioonil oma julgustuse ja palvetega. Sellel viimasel vaimuliku ettevalmistuse etapil järgmiseks Ülemaailmseks Noortepäevaks Krakovis, usaldan ma teid kõiki Maarja, Halastuse Ema hoolde!

Ma õnnistan teid südamest!